Madrid

Keskaeg

Esimene ajalooürik Madridi asula olemasolust pärineb moslemiajast. 9. sajandi teisel poolel lasi umaijaadide emiir Muhammad I ehitada Manzanarese jõe lähedal asuvale neemele kindluse, mis oli üks paljudest Al-Andalusi ning Leóni ja Kastiilia kuningriikide piirile rajatud kindlustest, et kaitsta Toledot põhjast lähtuvate kristlaste rünnakute eest ning olla lähtepunktiks moslemite pealetungidele. Pärast Córdoba kalifaadi lagunemist 11. sajandi alguses liideti Madrid Toledo taifaga.

1079. aastal alanud laiema Toledo taifa vallutamise sõjakäigu käigus vallutas Leóni ja Kastiilia kuningas Alfonso VI Madridi 1083. aastal, soovides kasutada linna pealetungi tugipunktina Toledo linna vastu, mis vallutati omakorda 1085. aastal. Pärast vallutust hõivasid kristlased linna keskosa, moslemid ja juudid tõrjuti äärealadele. Kuna Madrid asus 1118. aastani moslemite võimu all püsinud Alcalá lähedal, jäi see mõneks ajaks piirialaks, kannatades Almoraviidide ajal mitme rüüsteretke all, ning selle müürid hävitati 1110. aastal.

Madrid kinnitati 1123. aastal Alfonso VII valitsusajal villa de realengo'ks, mis tähendas otsest alluvust kroonile. 1123. aasta Otorgamiento hartaga määrati esimest korda sõnaselgelt kindlaks Madridi ja Segovia piirid, milleks olid Puerto de El Berrueco ja Puerto de Lozoya. Alates 1188. aastast oli Madridil õigus olla Kastiilia kortesides esindatud. 1202. aastal andis Alfonso VIII Madridile esimese linnanõukogu tegevust reguleeriva harta, Ferdinand III laiendas seda 1222. aastal. 1346. aasta jaanuaris muutis Alfonso XI linna valitsemiskorda, kehtestades regimiento ehk 12 regidor'iga valitsemissüsteemi.

13. sajandi keskpaigast kuni 14. sajandi lõpuni võistlesid Madrid ja Segovia Real de Manzanaresi ala kontrolli pärast. Segovia oli mõjukas edukalt taasasustatud loomakasvatusel põhineva majandusega linn Sierra de Guadarrama mäestikust põhjas, erinevalt põllumajanduslikust ja hõredamalt asustatud Madridist. Pärast mäestikust põhja pool asuva Sepúlveda allakäiku sai Segoviast peamine jõud Guadarrama mägedest lõunas, laienedes üle Lozoya ja Manzanarese jõgede Madridist põhja pool ning mööda Guadarrama jõe kallast Madridist läände.

Kastiilia kortesid tulid esimest korda Madridis kokku Ferdinand IV valitsusajal 1309. aastal; hiljem ka 1329., 1339., 1391., 1393. ja 1419. aastal ning kahel korral 1435. aastal.

Varauusaeg

Juan López de Padilla juhitud comunerode ülestõusu ajal ühines Madrid ülestõusuga Saksa-Rooma keisri Karl V vastu. Pärast Villalari lahingus lüüasaamist piirasid ja vallutasid Madridi keisriväed. Linnale anti siiski aunimetused Coronada ("kroonitud") ja Imperial ("keiserlik").

Linnaelanike arv kasvas aastatel 1530–1594 4060-lt 37 500-ni. 1561. aasta juunis viis Felipe II oma õukonna Madridi, seades selle sisse vanas alcázar'is, ja Madridist sai monarhia poliitiline keskus ja Hispaania pealinn, välja arvatud lühike ajavahemik aastatel 1601–1606, mil õukond viidi Valladolidi ja Madridi rahvaarv vähenes. Felipe II ülejäänud valitsemisajal kasvas rahvaarv kiiresti, tõustes aastatel 1561–1598 18 000-lt 80 000-ni.

17. sajandi alguses taastus Madrid pärast pealinnastaatuse kaotust tänu diplomaatide, aadlike ja jõukate inimeste naasmisele koos tuntud kirjanike ja kunstnikega, kuid äärmine vaesus oli endiselt laialt levinud. 17. sajand oli ka teatri õitseaeg, mida iseloomustasid nn corrales de comedias.

Madrid läks Hispaania pärilussõja ajal mitu korda käest kätte: 1706. aasta juuni lõpus läks see Bourbonide kontrolli alt Portugali ja Inglise vägedega Austria-meelsele liitlasarmeele, kuid vallutati 4. augustil tagasi. Ertshertsog Karli juhitud Habsburgide armee sisenes linna teist korda 1710. aasta septembris, kuid lahkus vähem kui kolm kuud hiljem. Felipe V saabus pealinna 3. detsembril 1710.

Kasutades ära Madridi asukohta Hispaania geograafilises keskmes, rajati 18. sajandil avalike investeeringute abil riigile Madridi-keskset side- ja transpordivõrku.

Felipe V lasi ehitada kuningapalee, kuningliku gobeläänivabriku ja peamised kuninglikud akadeemiad. Carlos III valitsemisajal, mil teda hakati nimetama "Madridi parimaks linnapeaks", püüti muuta linn tõeliseks pealinnaks: rajati kanalisatsioon, tänavavalgustus, linnast välja kalmistud, mitu monumenti ja kultuuriasutust. Tema Sitsiiliast pärit ministri reformidele osutas rahvas siiski 1766. aastal vastupanu nn Esquilache'i mässus, kus nõuti kuritegevuse ohjeldamiseks kehtestatud traditsiooniliste mütside ja pikkade keepide kandmist keelava määruse tühistamist.

Poolsaare sõja ajal muutus olukord Prantsuse okupatsiooni all olnud Madridis pärast 1808. aasta märtsi üha pingelisemaks. 2. mail hakkas kuningapalee lähedale kogunema rahvahulk, protesteerides prantslaste katse vastu viia Bourbonide kuningliku perekonna allesjäänud liikmed Bayonne'i. See vallandas Prantsuse keisrivägede vastase ülestõusu, mis kestis tunde ja levis üle linna, hõlmates ka kuulsat viimast vastupanu Monteleóni kasarmutes. Järgnenud repressioonid olid jõhkrad, paljud mässulised hispaanlased hukati kiirkorras. Ülestõus viis sõjakuulutuseni, millega kutsuti kõiki hispaanlasi Prantsuse sissetungijate vastu võitlema.

Linna laienemine ja tööstusajastu

Madridi tungis 24. mail 1823 Prantsuse armee – niinimetatud Püha Louis' sada tuhat poega –, mis oli kutsutud sekkuma, et taastada Ferdinand VII absolutism, millest ta oli 1820.–1823. aasta trienio liberal'i ajal ilma jäänud. Erinevalt teistest Euroopa pealinnadest olid 19. sajandi esimesel poolel tööstuslikus arengus mahajäänud Madridis ainsad märkimisväärsed kodanluse esindajad kaupmehed. Alcalá de Henaresi ülikool viidi 1836. aastal Madridi ja sellest sai Keskülikool.

Madridi majandus moderniseerus 19. sajandi teisel poolel, kindlustades linna staatuse teenindus- ja finantskeskusena. Uued tööstusharud keskendusid peamiselt raamatukirjastamisele, ehitusele ja madaltehnoloogilisele tootmisele. Raudteetranspordi kasutuselevõtt tugevdas oluliselt majandust ja tõi kaasa muutusi tarbimisharjumustes: näiteks asendus soolakala Hispaania rannikult pärit värske kalaga ja Madridi roll logistikasõlmena tugevnes. Tänavavalgustus elektrifitseeriti 1890. aastatel.

20. sajandi esimesel kolmandikul linna rahvaarv peaaegu kahekordistus, ulatudes enam kui 850 000-ni. Uutesse eeslinnadesse (Las Ventas, Tetuán, El Carmen) asusid elama töölised, Ensanchest sai keskklassi linnaosa.

Teine vabariik ja kodusõda

1931. aasta Hispaania põhiseadus oli esimene, mis sätestas riigi pealinnana Madridi. 1930. aastatel oli Madridi elanikkond demograafiliselt noor ja linnast sai uute poliitiliste liikumiste keskus. Sel ajal viidi ellu suuri ehitusprojekte (sealhulgas ühe peamise tuiksoone Paseo de la Castellana põhjapoolne pikendus), kasvas teenindussektor (sealhulgas pangandus-, kindlustus- ja telefoniteenused), kirjaoskamatuse määr langes alla 20% ning kultuurielu elavnes nn Hispaania kultuuri hõbeajastul; suurenes ajalehtede müük.

Vabariigi väljakuulutamine tekitas tõsise eluasemepuuduse. Rahvaarvu kiire kasvu ja vaeste sissevoolu tõttu laienesid slummid ja süvenes viletsus. Taskukohaste elamute ehitus ei suutnud nõudlusega sammu pidada ning kodusõjale eelnenud aastatel kasvanud poliitiline ebastabiilsus pärssis elamuehitusse tehtavaid investeeringuid. Madridis eksisteerisid kirikuvastasus ja katoliiklus kõrvuti; pärast 1931. aasta mais linnas puhkenud rahutusi alanud kloostrite põletamine halvendas poliitilist õhkkonda. 1934. aasta ülestõus jäi linnas siiski suuresti edutuks.

Madrid oli üks Hispaania kodusõjas (1936–1939) enim kannatada saanud linnu. See oli alates 1936. aasta juulist vabariiklaste tugipunkt, kujunedes sõja ajal antifašistliku võitluse rahvusvaheliseks sümboliks. Linn kannatas õhurünnakute all ja 1936. aasta novembris said selle läänepoolsed eeslinnad ägeda lahingu tallermaaks. Linn langes frankistide kätte 1939. aasta märtsis.

Franco diktatuur

Sõjajärgse Madridi (Madrid de la posguerra) üheks tunnusjooneks oli toidutalongide laialdane kasutamine. Liha ja kala tarbiti vähe, mistõttu oli alatoitumusest tingitud suremus kõrge. Kuna Madridil oli vasakpoolse kantsi maine, kaalusid parempoolsed võitjad pealinna mujale (eriti Sevillasse) viimist, kuid seda ei viidud ellu. Franco režiim rõhutas hoopis linna ajalugu kunagise impeeriumi pealinnana.

Madridi rahvaarvu kiire kasv Hispaania maapiirkondadest pärit massilise sisserände tõttu viis linna äärealadele rohkete elamute ehitamiseni, mis olid algul madala kvaliteediga ja süvendasid linna varanduslikku kihistumist; 1956. aastaks oli linnas 50 000 barakki. 1950. aastate keskpaigast hakati koordineeritud linnaplaneerimise raames hurtsikulinnade ajutiseks asendamiseks rajama niinimetatud poblados de absorción'e (näiteks Canillases, San Fermínis, Caño Rotos, Villaverdes, Pan Benditos, Zofíos ja Fuencarralis), mis olid omamoodi "paremad barakid", mille rajamises osalesid ka elanikud ise.

Madrid kasvas naaberomavalitsuste liitmise teel, saavutades praeguse 605,77 km² suuruse pindala. Linna lõunaosa industrialiseerus tugevasti. 1960. aastate Hispaania majandusbuumi tulemusel tekkinud uus jõukam keskklass asus elama vastvalminud loodepiirkondadesse, samas kui kagupoolsest äärealast kujunes suur töölisklassi piirkond, millest sai aktiivsete kultuuri- ja poliitiliste liikumiste kandepind.

Lähiajalugu

Pärast Franco režiimi langemist kinnitati 1978. aasta põhiseaduses Madridi Hispaania pealinnana. 1979. aasta kohalike valimiste tulemusel sai Madrid pärast Teist vabariiki esimest korda demokraatlikult valitud linnapea. Esimesed demokraatlikult valitud linnapead Enrique Tierno Galván ja Juan Barranco Gallardo kuulusid vasaktsentristlikku PSOE-sse.

Madridis toimus mitu tolle aja tähtsündmust, sealhulgas 1981. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatse järgsed demokraatiameelsed meeleavaldused. 1980. aastatel kujunes Madridist la Movida kultuuriliikumise keskus, kuid heroiinikriis tekitas seevastu vaesemates linnaosades suurt kahju.

1980. ja 1990. aastate kasvavast jõukusest kasu saanud Hispaania pealinn kindlustas oma positsiooni Euroopa olulise majandus-, kultuuri-, tööstus-, haridus- ja tehnoloogiakeskusena. José María Álvarez del Manzano linnapeaperioodil rajati linna alla palju liiklustunneleid. Järgnenud konservatiivsed linnavalitsused Alberto Ruiz-Gallardóni ja Ana Botella juhtimisel esitasid kolm edutut taotlust 2012., 2016. ja 2020. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks. 2005. aastal oli Madrid Euroopas peamine arengumaadest pärit sisserändajate sihtkoht ja Hispaania suurim Euroopa-välise tööjõu rakendaja.

21. sajandi algusaastatel süvenes Madridis sissetulekute ebavõrdsus ja sotsiaalmajanduslik segregatsioon. Linn oli üks 2011. aastal Hispaanias puhkenud kokkuhoiuvastaste protestide keskusi. 2008. aasta finantskriisi tagajärjel kasvas pankade omanduses olevate kasutatud eluruumide hulk ning kodudest väljatõstmised sagenesid. Vasakpoolse linnapea Manuela Carmena ametiajal (2015–2019) kujundati linna läbiv Manzanarese jõelõik looduslähedasemaks.

Pargid ja metsad

Madridis on Tokyo järel kõige rohkem alleepuid maailmas – 248 000. Alates 1997. aastast on haljasalade pindala kasvanud 16%, moodustades praegu 8,2% Madridi territooriumist ehk 16 m² roheala elaniku kohta.

Suur osa Madridi tähtsamatest parkidest paikneb aladel, mis kuulusid algselt kuninglikku omandisse (sealhulgas El Pardo, Soto de Viñuelas, Casa de Campo, El Buen Retiro, La Florida, Príncipe Pío küngas ja Casino de la Reina). Teine peamine rohealade allikas on linnale kuuluvad nn bienes de propios (sealhulgas Dehesa de la Villa, Dehesa de Arganzuela ja Viveros de la Villa).

Madridi kuningliku botaanikaaia kõrval asuv Retiro park on linna enimkülastatud paik. Selle pindala on üle 1,4 km², olles Almendra Centrali ehk M-30 sisse jääva linna osa suurim park. See rajati Felipe IV valitsemisajal 17. sajandil ja anti linnale üle pärast Hiilgavat revolutsiooni 1868. aastal.

Monte de El Pardo on Madridi suurim metsaala. Üle 16 000 hektari suurune igihaljas tammemets on üks Euroopa paremini säilinud vahemerelisi metsi. Seda on mainitud juba Alfonso XI 14. sajandi keskpaigast pärinevas "Libro de la monterias"; seotus Hispaania monarhiaga aitas säilitada selle looduskeskkondlikku väärtust. Fernando VII valitsemisajal läks mets tervikuna krooni omandisse ja kõik selle piires olnud valdused sundvõõrandati, millel olid tollastele elanikele rängad tagajärjed. Ala on määratud linnustiku erikaitsealaks ja kuulub ka Manzanarese ülemjooksu regionaalparki.

Kesklinnast loodes asuv Parque del Oeste ("Läänepark") hõlmab osa endisest kuninglikust valdusest "Real Florida" ning pargis paikneb Manzanarese jõe suunas laskuv nõlv. Pargi lõunaosas asub Egiptusest pärit Debodi tempel.

Kliima

Madridis on külm poolkuiv kliima (Köppeni kliimaklassifikatsioonis BSk), mis lääneosas läheb üle vahemereliseks kliimaks (Csa). Linna kliimal on mandrilisi mõjutusi.

Talved on jahedad, sest linn asub umbes 667 m kõrgusel merepinnast ning mere kliimat pehmendav mõju sinna ei ulatu. Kuigi ilm on enamasti päikeseline, võib detsembrist veebruarini esineda vihma, kohatist lumesadu ja sagedasi öökülmi; eriti jahedad on ööd ja hommikud, kui ümbritsevatest mägedest puhuvad Madridi külmad tuuled. Suved on kuumad ja päikeselised. Kõige soojemal kuul, juulis, jääb keskmine päevane temperatuur olenevalt asukohast vahemikku 32–34 °C, maksimumtemperatuur tõuseb sageli üle 35 °C ja aeg-ajalt kuumalainete ajal kuni 40 °C. Madridi kõrguse ja kuiva kliima tõttu on õhuniiskus madal. Ööpäevased temperatuurikõikumised on sageli suured, eriti päikeselistel talvepäevadel, mil temperatuur tõuseb pärastlõunal, kuid langeb pärast päikeseloojangut kiiresti. Madrid on üks Euroopa päikeselisemaid pealinnu.

Madridi kesklinnas asuvas Retiro pargis registreeriti kõrgeim temperatuur 14. augustil 2021, mil see oli 40,7 °C, ja madalaim temperatuur 16. jaanuaril 1945, mil see oli -10,1 °C. Linna idaosas asuvas lennujaamas registreeriti kõrgeim temperatuur samuti 14. augustil 2021, mil see oli 42,7 °C, ja madalaim temperatuur samuti 16. jaanuaril 1945, mil see oli -15,2 °C. 7.–9. jaanuarini 2021 sadas Madridis alates 1904. aastast peetava arvestuse jooksul kõige rohkem lund; Hispaania riiklik ilmateenistus AEMET mõõtis linna ilmajaamades lumekatte paksuseks 50–60 cm.

Madridis sajab kõige rohkem sügisel, talvel ja kevadel. Eriti vähe sajab suvel, mil esineb tavaliselt vaid umbes kaks vihmahoogu ja/või äikesevihma. Madridi aastane sademete hulk on Euroopa pealinnadest kõige väiksem.

Suvisel ajal esineb Madridi linnastus võrreldes ümbruskonnaga nii märkimisväärne päevane jahedussaare kui ka öine soojussaare efekt.

Veevarustus

Madrid saab ligi 73,5% oma veevarustusest Lozoya jõele rajatud tammidest ja veehoidlatest, näiteks El Atazari tammist. Taristut haldab 1851. aastal loodud avalik-õiguslik asutus Canal de Isabel II, mis tegeleb piirkonna veevarustuse, reovee puhastamise ja veekeskkonna kaitsega.

Kohalik omavalitsus ja haldus

Madridi linnavalitsus (Ayuntamiento de Madrid) on omavalitsuse valitsemise ja haldamise eest vastutav organ. Selle moodustavad täiskogu (Pleno), linnapea (alcalde) ja Madridi linnavalitsuse juhatus (Junta de Gobierno de la Ciudad de Madrid).

Linnavalitsuse täiskogu on organ, mille kaudu on kodanikud linna valitsemises poliitiliselt esindatud. Selle 57 liiget valitakse neljaks aastaks. Täiskogu pädevusse kuuluvad muu hulgas maksuküsimused, linnapea valimine ja tagandamine, määruste ja eeskirjade heakskiitmine ja muutmine, eelarve vastuvõtmine, omavalitsuspiiride ja nende muutmisega seotud otsused, teenuste korraldamine ning osalemine omavalitsusteülestes organisatsioonides.

Linna kõrgeima esindajana juhatab linnapea linnavalitsust. Tema ülesanne on suunata linnapoliitikat, koordineerida teiste organite tegevust ja juhtida linna täitevvõimu. Linnapea vastutab Pleno ees. Tal on ka õigus juhatada Pleno istungeid, kuigi selle ülesande võib delegeerida mõnele teisele linnavolinikule. Rahvaparteisse kuuluv José Luis Martínez-Almeida on olnud linnapea alates 2019. aastast.

Linnavalitsuse juhatusse kuuluvad linnapea, abilinnapead ja eri valdkondade eest vastutavad liikmed. Kõiki neid ametikohti peavad linnavolinikud.

Alates 2007. aastast asub raekoda Cibelesi palees ehk sidepalees.

Hispaania pealinn

Madrid on Hispaania pealinn. Hispaania kuninga, riigipea, ametlik residents on Zarzuela palee. Hispaania valitsuse asukohana paiknevad Madridis valitsuse presidendi (peaministri) ametlik residents ja ministrite nõukogu tavaline kogunemiskoht Moncloa palee ning ministeeriumide peahooned.

Nii riigipea kui ka valitsusjuhi residentsid asuvad Madridi loodeosas. Madridis asuvad ka Hispaania parlamendi alam- ja ülemkoja hooned (vastavalt Palacio de las Cortes ja Palacio del Senado).

Piirkonna pealinn

Madrid on Madridi autonoomse piirkonna pealinn. Piirkonnal on oma seadusandlik kogu ja ulatuslik pädevus muu hulgas sotsiaalkulutuste, tervishoiu ja hariduse valdkonnas. Piirkondlik parlament ehk Madridi assamblee asub Puente de Vallecase linnaosas. Piirkondliku valitsuse presidendi kantselei asub linna südames Puerta del Solil, endises postkontorihoones Real Casa de Correos.

Haldusjaotus

Madrid on halduslikult jaotatud 21 linnaosaks, mis omakorda jagunevad 131 asumiks (barrio):

Majandusajalugu

Alates 1561. aastast Hispaania impeeriumi pealinnana kasvas Madridi rahvaarv kiiresti. Peamised tegevusalad olid õukonna ümber koondunud administratsioon, pangandus ja väiketootmine, kuid linn oli pigem tarbimis- kui tootmis- või kaubanduskeskus, sest enne raudteede rajamist oli see geograafiliselt isoleeritud.

Alcalá tänaval asuv Hispaania Pank on üks Euroopa vanimaid keskpanku. Asutamisel 1782. aastal kandis see nime San Carlose Pank, 1829. aastal sai sellest San Fernando Pank ja 1856. aastal Hispaania Pank. Madridi börs avati 20. oktoobril 1831. Selle peamine aktsiaindeks on IBEX 35.

Suurtööstus hakkas arenema alles 20. sajandil, kuid kasvas seejärel kiiresti, eriti 1960. aastate paiku "Hispaania ime" ajal. Linna majandus tugines siis sellistele töötlevatele tööstusharudele nagu mootorsõidukite, lennukite, kemikaalide, elektroonikaseadmete, ravimite, töödeldud toiduainete, trükiste ja nahktoodete tootmine. Pärast demokraatia taastamist 1970. aastate lõpus on linn jätkanud laienemist. Selle majandus on nüüdseks üks EL-i dünaamilisemaid ja mitmekesisemaid.

Tänapäeva majandus

Madrid koondab nii valitsemise (kesk- ja piirkondlik valitsemine, Hispaania ettevõtete peakorterid, rahvusvaheliste ettevõtete piirkondlikud peakorterid, finantsasutused) kui ka teaduse ja innovatsiooniga (17 ülikooli ja üle 30 teaduskeskuse) seotud asutusi. See on üks Euroopa suurimaid ja Hispaania suurim finantskeskus ning SKP-lt EL-i suuruselt kolmas linnastu. Suurimad tööandjad on Telefónica, Iberia, Prosegur, BBVA, Urbaser, Dragados ja FCC.

Madridi majandus põhineb üha enam teenindussektoril. 2011. aastal moodustasid teenused 85,9%, tööstus 7,9% ja ehitus 6,1% lisandväärtusest. Sellest hoolimata on Madrid jätkuvalt Hispaania tähtsuselt teine tööstuskeskus Barcelona järel, spetsialiseerudes eelkõige kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Pärast majanduslangust prognoositi, et teenused ja tööstus taastuvad 2014. aastal ning ehitus 2015. aastal.

Teenused

Teenused moodustavad linna majandusest 86%. Äriteenused, transport ja side, kinnisvara ning rahandus moodustavad kokku 52% kogu lisandväärtusest. Praegu laienevad peamiselt kapitali, teabe, kaupade ja inimeste liikumist hõlbustavad teenused, teadus- ja arendustegevus, infotehnoloogia ning raamatupidamis- ja finantsteenused.

Madridi ja selle ümbruse ametiasutused on pööranud suurt tähelepanu logistikataristu arendamisele. Linna tähtsamate logistikakeskuste hulka kuuluvad näiteks Mercamadrid, Madrid-Abroñigali logistikakeskus, Villaverde logistikakeskus ja Vicálvaro logistikakeskus.

Madridis asuvad pangad moodustavad 72% Hispaania pangandustegevusest. Hispaania keskpank tegutseb Madridis alates 1782. aastast. Aktsia- ja väärtpaberiturud, võlakirjaturud, kindlustus ja pensionifondid on samuti linna finantssektori olulised osad.

Meedia ja meelelahutus

Madridi linnastu on oluline filmi- ja teletootmise keskus, mille sisu levitatakse kogu maailmas. Seda nähakse sageli Ladina-Ameerika meediaettevõtete väravana Euroopa turule ja samuti Euroopa ettevõtete väravana Ladina-Ameerika turule. Madridis asuvad Radiotelevisión Española (RTVE), Atresmedia, Mediaset España ja Movistar+ peakorterid, Netflixi Madridi tootmiskeskus, Mediapro Studio ja Viacom International Studios. 2019. aasta seisuga töötas kohalikus filmi- ja televaldkonnas 19 000 inimest, mis moodustas 44% selle valdkonna töötajatest Hispaanias.

Salamanca linnaosas asuv Torrespaña teletorn on Hispaania maapealse ringhäälinguvõrgu keskne ja peamine ülekandesõlm. Hispaania rahvusringhäälingu RTVE peakorter koos kõigi telekanalite ja veebiteenustega (La 1, La 2, Clan, Teledeporte, 24 Horas, TVE Internacional, Radio Nacional, Radio Exterior ja Radio Clásica) asub Pozuelo de Alarcónis. Atresmedia kontserni (Antena 3, La Sexta, Onda Cero) peakorter asub San Sebastián de los Reyesis. Mediaset España (Telecinco, Cuatro) peakorter asub Fuencarral-El Pardo linnaosas. RTVE, Atresmedia ja Mediaseti kanalid moodustavad ligi 80% telekanalite vaadatavusest. Hispaania meediakontserni PRISA (Cadena SER, Los 40 Principales, M80 Radio, Cadena Dial) peakorter asub Madridi kesklinnas Gran Vía tänaval.

1969. aastal toimus Eurovisiooni lauluvõistlus Teatro Reali teatrimajas. Eurovisiooni fännide seas on Madrid tuntud iga-aastase PrePartyES-i poolest, mis on üks suuremaid kohalikke Eurovisiooni eelüritusi. Esimest korda korraldati PrePartyES 2017. aastal ning ka koroonapandeemia ajal korraldati üritus digitaalselt. 2026. aastal jäeti üritus ära, tuues põhjuseks Hispaania vastuseisu Iisraeli osalemisele Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Arhitektuur

Madridis on säilinud vähe nii keskaegset (peamiselt Almendra Centralis, sealhulgas San Nicolási ja San Pedro el Viejo kirikutornid, San Jerónimo el Reali kirik ja piiskopi kabel) kui ka renessanssarhitektuuri (välja arvatud Segovia sild ja Las Descalzas Realesi klooster).

Felipe II viis 1561. aastal oma õukonna Madridi ja muutis linna pealinnaks. Varasel Habsburgide perioodil jõudsid sinna Euroopa mõjud, mida on nimetatud "Austria stiiliks"; selles põimusid Austria, Itaalia, Hollandi ja Hispaania mõjud, peegeldades Habsburgide rahvusvahelist ülemvõimu. 16. sajandi teisel poolel toodi Kesk-Euroopast Hispaaniasse teravatipuliste kiltkivist tornikiivrite kasutamine, millega krooniti näiteks kirikutorne, mistõttu said kiltkivist tornikiivrid ja katused tollasele Madridi arhitektuurile iseloomulikuks.

17. sajandi algul rajatud silmapaistvatest hoonetest (Uceda hertsogi palee (1610), La Encarnacióni klooster (1611–1616), Plaza Mayor (1617–1619) ja Santa Cruzi paleena tuntud Cárcel de Corte (1629–1641)) enamikku seostatakse Juan Gómez de Moraga. 17. sajandil ehitati ka endine raekoda Casa de la Villa.

Madridi Colegio Imperiali kiriku kuplit jäljendati kogu Hispaanias. Pedro de Ribera tõi Madridi churrigueresque-arhitektuuri (Cuartel del Conde-Duque, Montserrati kirik ja Toledo sild).

Bourbonide valitsemisaeg 18. sajandil tähistas Madridis uut ajajärku. Felipe V püüdis ellu viia Felipe II visiooni Madridist, lastes ehitada prantsuse maitsele vastava palee ning San Migueli basiilika ja Santa Bárbara kiriku. Carlos III kaunistas linna ja püüdis muuta Madridi üheks Euroopa suureks pealinnaks. Tema eestvõttel rajati Prado muuseum (algselt kavandatud loodusmuuseumina), Puerta de Alcalá, kuninglik observatoorium, San Francisco el Grande basiilika, Puerta del Solis asuv Casa de Correos, Real Casa de la Aduana ja üldhaigla, kus nüüd asuvad Reina Sofía muuseum ja kuninglik konservatoorium. Aedadega ümbritsetud ja neoklassitsistlike kujudega ehitud Paseo del Prado ilmestab hästi tollast linnaplaneerimist. Berwicki hertsog lasi ehitada Liria palee.

19. sajandi alguses ehitati Kuninglik teater, Hispaania Rahvusraamatukogu, senati palee ja kongressihoone; arhitektuurilist arengut pidurdasid poolsaare sõda, asekuningriikide kaotus Ameerikas ja riigipöörded. Segovia viadukt ühendas kuningliku Alcázari linna lõunaosaga.

19. sajandi keskpaigast kuni kodusõjani Madrid moderniseerus, rajati uusi linnaosi ja monumente. Laienemine toimus Castro plaani alusel, mille tulemusel kujunesid Salamanca, Argüellese ja Chamberí linnaosad. Arturo Soria töötas välja lineaarlinna idee ja rajas esimesed kilomeetrid teest, mis nüüd kannab tema nime. Gran Vía ehitati eri stiilides (prantsuse, eklektiline, art deco ja ekspressionistlik).

Juugendstiil ehk modernismo kujunes Madridis välja sajandivahetusel käsikäes selle levikuga mujal Euroopas, sealhulgas Barcelonas ja Valencias. Antonio Palacios projekteeris mitmeid Viini setsessioonist inspireeritud hooneid nagu Cibelesi palee, Círculo de Bellas Artes ja Río de la Plata pank (praegu Instituto Cervantes). Tähelepanuväärsed on ka Hispaania Pank, neogooti stiilis Almudena katedraal, Atocha jaam ja katalaani juugendstiilis Longoria palee. Rajati ka Las Ventase härjavõitlusareen ja San Migueli turg.

Pärast Hispaania kodusõja lõpu järel toimunud Franco võimuletulekut arhitektuur muutus: ratsionalism hüljati, eklektitsismist hoolimata naasti üldjoontes üsna "vanamoodsa" arhitektuurikeele juurde, et muuta Madrid "surematu Hispaania" vääriliseks pealinnaks. Selle perioodi tuntumad näited on õhuministeeriumi hoone (herreriaanliku taassünni näide) ja Edificio España, mida esitleti selle avamisel 1953. aastal Euroopa kõrgeima hoonena. Paljudele selle aja hoonetele on iseloomulik tellise ja kivi ühendatud kasutus fassaadidel. Casa Sindical tähistas murdepunkti, taastades esimese hoonena sideme ratsionalismiga, kuigi see modernsuse juurde naasmine toimus itaalia fašistlikku arhitektuuri jäljendades.

20. sajandi lõpus, Hispaania majanduse arenedes, ehitati pilvelõhkujaid nagu Torre Picasso, Torres Blancas ja Torre BBVA ning Euroopa värav. 2000. aastatel ehitati Cuatro Torrese äripiirkonna moodustavad Hispaania neli kõrgeimat pilvelõhkujat. 2006. aastal avatud ja mitmeid arhitektuuriauhindu pälvinud Madridi-Barajase lennujaama 4. terminal on üks maailma suurimaid terminalialasid.

Muuseumid ja kultuurikeskused

Madrid on üks Euroopa tähtsamaid muuseumilinnu. Tuntuim on Paseo del Prado äärne Kunsti Kuldne Kolmnurk, mis hõlmab kolme suurt kunstimuuseumi: Prado, Reina Sofía ja Thyssen-Bornemisza.

Prado muuseum (Museo del Prado) on muuseum ja kunstigalerii, kus asub üks maailma parimaid Euroopa kunsti kogusid, hõlmates ajavahemikku 12. sajandist 19. sajandi alguseni ning tuginedes endisele Hispaania kuninglikule kollektsioonile. Seal on parimad Goya, Velázquezi, El Greco, Rubensi, Tiziani, Hieronymus Boschi, José de Ribera ja Patiniri teoste kogud, samuti Rogier van der Weydeni, Raffaeli, Tintoretto, Veronese, Caravaggio, Van Dycki, Albrecht Düreri, Claude Lorraini, Murillo ja Zurbaráni teoseid. Muuseumis eksponeeritud silmapaistvamad teosed on "Õuedaamid", "Riietatud maja", "Alasti maja", "Maiste naudingute aed", "Immacolata Concezione" ja "Parise otsus".

Reina Sofía kunstimuuseum (Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofía; MNCARS) on Madridi 20. sajandi kunsti rahvusmuuseum. Peamiselt Hispaania kunsti tutvustavas muuseumis on tähelepanuväärsed Pablo Picasso 1937. aasta sõjavastane meistriteos "Guernica" ja Hispaania 20. sajandi suurimate kunstnike (Salvador Dalí, Joan Miró, Picasso, Juan Gris ja Julio González) teosed. Muuseumis on ka tasuta kunstiraamatukogu.

Thyssen-Bornemisza muuseum (Museo Thyssen-Bornemisza) täiendab teiste muuseumide kogudes olevaid ajaloolisi lünki: Prado puhul hõlmab see Itaalia vararenessansi teoseid ning inglise, hollandi ja saksa koolkondade teoseid, Reina Sofía puhul impressioniste, ekspressioniste ning 20. sajandi teise poole Euroopa ja Ameerika maalikunsti. Muuseumi kollektsiooni, mis oli kunagi Briti kuningliku kollektsiooni järel maailma suuruselt teine erakogu, kuulub üle 1600 maali.

Madridi arheoloogiamuuseum (Museo Arqueológico Nacional) eksponeerib kolmel korrusel eelajaloost kuni 19. sajandini pärinevaid arheoloogilisi leide, sealhulgas Rooma mosaiike, Kreeka keraamikat, islami ja romaani kunsti. Muuseumi tuntuim eksponaat on 4. sajandist eKr pärinev Elche emand. Teised olulisemad eksponaadid on Baza daam, Cerro de los Santose daam, Ibiza daam, Balazote bicha, Guarrazari aare, Zamora pyxis, Pozo Moro mausoleum ja Napieri arvutuspulgad. Lisaks on muuseumis Altamira koopa polükroomsete maalingute reproduktsioon.

Madridi kuningapalee on luksuslike ruumidega hiiglaslik hoone, kus asuvad rikkalikud turviste ja relvade kollektsioonid ning maailma suurim Stradivariuste kogu. Kuninglike kogude galeriis (Museo de las Colecciones Reales) asuvad rahvusliku pärandi ameti (Patrimonio Nacional) kuninglike kogude silmapaistvaimad esemed.

Ameerika muuseum (Museo de América) on riiklik muuseum, kus hoitakse Ameerikast pärit kunsti-, arheoloogia- ja etnograafiakogusid paleoliitikumist kuni tänapäevani.

Teised tähelepanuväärsed muuseumid on Hispaania rahvuslik loodusloomuuseum, mereväemuuseum, Las Descalzas Realesi klooster (kus on palju renessansi- ja barokikunsti teoseid ning Rubensi maalidest inspireeritud Brüsseli gobelääne), Lázaro Galdiano muuseum (mille kogud keskenduvad tarbekunstile ja mille relvakollektsiooni kuulub paavst Innocentius VIII mõõk) ja riiklik tarbekunstimuuseum.

Kirjandus

Madrid on olnud üks hispaania kirjanduse suuri keskusi. Linnas sündisid mõned Hispaania kuldajastu silmapaistvaimad kirjanikud, sealhulgas hispaania teatrit uuendanud Lope de Vega ("Fuenteovejuna" ja "Koer sõimes" autor) ja Calderón de la Barca ("Elu on unenägu" autor), omaaegset Hispaania ühiskonda kritiseerinud Francisco de Quevedo (romaani "El Buscón" autor) ning Don Juani tegelaskuju loonud Tirso de Molina. Cervantes ja Góngora elasid samuti Madridis, kuid ei sündinud seal. Lope de Vega, Quevedo, Góngora ja Cervantese Madridi kodud (kõik Barrio de las Letrasis ehk Kirjanduskvartalis) on endiselt alles. Hilisematel sajanditel Madridis sündinud kirjanike hulka kuuluvad Leandro Fernández de Moratín, Mariano José de Larra, José Echegaray y Eizaguirre (Nobeli kirjandusauhind), Ramón Gómez de la Serna, Dámaso Alonso, Enrique Jardiel Poncela ja Pedro Salinas.

Madridis asuv Hispaania Kuninglik Akadeemia ehk Hispaania Keele Kuninglik Akadeemia vastutab hispaania keele normimise eest ning koostab, avaldab ja ajakohastab vastavaid autoriteetseid teatmeteoseid. Akadeemia moto väljendab selle eesmärki: keelt puhastada, kinnistada ja kaunistada ("Limpia, fija y da resplendor"). Madridis asub ka Cervantese Instituut, mille ülesanne on hispaania keele edendamine ja õpetamine ning Hispaania ja hispaaniakeelse Ameerika kultuuri levitamine. Hispaania Rahvusraamatukogu on Hispaania suurim avalik raamatukogu. Selle kogus on üle 26 000 000 säiliku, sealhulgas 15 000 000 raamatut ja muud trükist, 30 000 käsikirja, 143 000 ajalehte ja perioodikaväljaannet, 4 500 000 graafilist materjali, 510 000 nooditrükist, 500 000 kaarti, 600 000 helisalvestist, 90 000 audiovisuaalteavikut, 90 000 elektroonilist dokumenti ja üle 500 000 mikroformaadi. 

Ööelu

Elava ööelu poolest tuntud Madrid on rahvusvaheline mitmekesise ööelu keskus, kus leidub tapase-, kokteili- ja tantsubaare, ööklubisid, džassisalonge, elava muusika esinemispaiku ja flamenkoteatreid. Silmapaistvamad piirkonnad on Plaza de Santa Ana, Malasaña ja La Latina (eriti Cava Baja lähedal). Enamik asutusi elavneb alates kella 1.30-st ja jääb avatuks vähemalt kella kuueni hommikul.

Boheemlaskultuur

Madridi alternatiiv- ja etenduskunsti paigad asuvad enamasti kesklinnas, sealhulgas Ópera, Antón Martíni, Chueca ja Malasaña piirkonnas. Linnas toimub ka mitu festivali, nende hulgas alternatiivkunsti festival ja alternatiivse teatriskeene festival.

Klassikaline muusika ja ooper

Madridi Rahvuslik Muusikaauditoorium on peamine klassikalise muusika kontserdipaik Madridis. See on Hispaania Rahvusorkestri ja Chamartíni sümfooniaorkestri kodu, Madridi autonoomse piirkonna orkestri ja Madridi sümfooniaorkestri kontserdipaik ning peamine Madridis ringreisil esinevate orkestrite esinemispaik.

Madridi Kuninglik Ooperiteater (Teatro Real) on Madridi peamine ooperimaja. See asub kuningapalee vastas ja selle residentorkester on Madridi sümfooniaorkester. Teater toob aastas lavale umbes 17 ooperit (nii oma lavastusi kui ka koostöös teiste suurte Euroopa ooperiteatritega valminud produtsioone), samuti kaks või kolm suurt balletilavastust ja mitu soolo- ja kammerkontserti.

Teiste oluliste kultuuripaikade seas on ka Teatro de la Zarzuela, mis on spetsialiseerunud hispaania muusikateatrile zarzuelale. See ühendab ooperi, opereti ja rahvamuusika elemente ning on oluline keskus selle traditsioonilise žanri säilitamisel ja esitamisel.

Pidustused ja festivalid

San Isidro

Kohalikest pidustustest on tähtsaim 15. mail tähistatav Madridi kaitsepühaku Püha Isidori (San Isidro Labrador) päev, mis on riigipüha. Pärimuse kohaselt oli Isidor 11. sajandi lõpul Madridis sündinud põllutööline ja kaevukaevaja, kes elas vaga elu ja kelle surnukeha leiti väidetavalt 1212. aastal kõdunematuna. Kui Madridist sai pealinn, asus linnavalitsus edendama tema pühakuks kuulutamist; protsess algas 1562. aastal. Isidor kuulutati õndsaks 1619. aastal ja tema tähtpäevaks määrati 15. mai, pühakuks kuulutati ta lõplikult 1622. aastal.

Muu

Välismaalased on Madridi karnevali sageli pidanud "traditsioonituks", kuid see oli Madridis populaarne juba 16. sajandil. Franco diktatuuri ajal oli karneval ametlikult keelatud ja pidustused said tugeva tagasilöögi, kuid hiljem on see järk-järgult taastunud.

Härjavõitlus

Madridis asub 1929. aastal avatud neomudéjari stiilis Hispaania suurim (ligi 25 000 istekohaga) härjavõitlusareen Las Ventas, mida peetakse üheks maailma härjavõitluse keskuseks. San Isidro pidustuste ajal mai keskpaigast juuni alguseni toimuvad härjavõitlused iga päev, ülejäänud hooajal (märtsist oktoobrini) aga igal pühapäeval ja riigipühal. Väljaspool härjavõitlushooaega toimuvad Las Ventases ka kontserdid ja muud üritused. Härjavõitluse ümber käivad Madridis suured vaidlused.

Sport

Jalgpall

Santiago Bernabéu staadionil peab kodumänge 1902. aastal asutatud Real Madrid, mis on üks maailma toetatumaid jalgpallimeeskondi, maailma väärtuselt viies spordiklubi, Hispaania edukaim jalgpalliklubi (104 ametlikku tiitlivõistluste võitu, sealhulgas rekordilised 15 Meistrite liiga karikat ja 36 La Liga tiitlit) ja 20. sajandi parimaks klubiks valitud klubi. Klubi fänne nimetatakse madridista'deks või merengue'deks.

Metropolitano staadionil peab kodumänge 1903. aastal asutatud Atlético Madrid, mis on üks Euroopa tippklubisid (kolm Euroopa liiga tiitlit, 11 La Liga tiitlit, 10 Copa del Rey karikat, kolm Meistrite liiga finaali). Klubil on Hispaania suuruselt kolmas toetajaskond ja selle fänne nimetatakse atlético'deks või colchonero'deks.

Madridis on peetud viis Euroopa karika / Meistrite liiga finaali: neli Santiago Bernabéul ja 2019. aasta finaal Metropolitano staadionil. Santiago Bernabéul peeti ka 1964. aasta Euroopa meistrivõistluste finaal, mille Hispaania võitis, ja 1982. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste finaal.

Ülikoolid

Madridis asub palju avalik-õiguslikke ja eraülikoole. Mõned neist on maailma vanimate seas ja paljud Hispaania prestiižseimate ülikoolide hulgas.

Riiklik kaugõppeülikool UNED (Universidad Nacional de Educación a Distancia) pakub kõrgharidust kaugõppe vormis. Rohkem kui 205 000 üliõpilasega (2015) on UNED Hispaania suurima üliõpilaste arvuga ülikool ja üks Euroopa suurimaid ülikoole. Alates 1972. aastast on UNED püüdnud ellu viia võrdsete võimaluste põhimõtet kõrgharidusele juurdepääsul, tuginedes üliõpilaste vajadustest lähtuvale metoodikale.

Madridi Complutense Ülikool (UCM; Universidad Complutense de Madrid) on UNED-i järel Hispaania suuruselt teine ülikool (117 000 tudengit, 11 000 töötajat) ja üks maailma vanimaid ülikoole. Enamik õppejõude on hispaanlased. Ülikool tegutseb kahes linnakus: põhilinnak Ciudad Universitaria Moncloa-Aravaca linnaosas ja 1971. aastal rajatud Somosaguase linnak linnast väljas Pozuelo de Alarcónis.

UCM-i asutas 1499. aastal kardinal Cisneros Alcalá de Henareses, endises Complutumis. Ülikooli tegelik päritolu ulatub 1293. aastasse, mil Kastiilia kuningas Sancho IV rajas Alcalá üldkoolid, millest hiljem kujunes Cisnerose Complutense Ülikool. Aastatel 1509–1510 tegutses seal juba viis teaduskonda: kunstid ja filosoofia, teoloogia, kanooniline õigus, vabad kunstid ja meditsiin. 1836. aastal viidi ülikool Madridi San Bernardo tänavale, kus see sai nimeks Keskülikool.

Madridi Tehnikaülikool (UPM; Universidad Politécnica de Madrid) on Hispaania juhtiv tehnikaülikool, mis tekkis mitme insenertehnilise kõrgkooli ühinemisel. Ülikoolil on UCM-iga ühine linnak Ciudad Universitaria, mitu õppehoonet kesklinnas ning linnakud Puente de Vallecase linnaosas ja Boadilla del Monte omavalitsuses.

Ärikoolid

IE ärikooli (endise nimega Instituto de Empresa) pealinnak asub Madridi Chamartíni ja Salamanca linnaosa piiril. 2009. aastal paigutas The Wall Street Journal IE ärikooli alla kaheaastaste MBA-programmide edetabelis esikohale. Kuigi nii IESE ärikool kui ka ESADE ärikool asuvad Barcelonas, on neil linnak ka Madridis.

Maanteetransport

2018. aastal keelati Madridi kesklinna madala heitkogusega tsoonis autoliiklus (välja arvatud hübriid- ja elektriautod, kohalikud ja külalised). Pärast seda vähenes piirkonna saastetase. 2016. aastal teatati, et Madrid kavatseb järgmise kümnendi jooksul lõpetada diiselautode ja -veokite kasutamise.

Ühistransport

Ühistranspordil on neli peamist osa, mille vahel on palju ümberistumissõlmi. Madridi piirkondlik transpordikonsortsium CRTM koordineerib piirkonna ühistransporti, ühtlustades eri operaatorite osutatavate rongi-, metroo-, trammi- ja bussiliinide piletisüsteemi.

Metroo

1919. aastal rajatud Madridi piirkonda teenindavat metroosüsteemi laiendati 20. sajandi teisel poolel ulatuslikult. Oma 294 km pikkusega on see Euroopa pikkuselt kolmas metroosüsteem Moskva ja Londoni järel. 2019. aasta seisuga oli sellel 302 jaama, rohkem jaamu on üksnes Pariisi metrool. Metrool on 13 liini: neist 12 on värvikoodiga ja nummerdatud 1-st kuni 12-ni, ülejäänu aga on lühike haruliin Ramal (R), mis ühendab Óperat Príncipe Píoga.

Kaugtransport

Madrid on autovía'de ja Hispaania kiirraudteevõrgu keskne sõlmpunkt, millel on kiired maanteeühendused enamiku Hispaaniaga ning Prantsusmaa ja Portugaliga. Suurema nõudlusega rongiliinid ühendavad Madridi Barcelona, Valencia, Sevilla ja Málagaga. Praegu on kasutusel 2900 km kiirraudteeliine, mis ühendavad Madridi 17 provintsikeskusega, täiendavad liinid on ehitamisel.

Lisaks kohalikele ja piirkondlikele bussiliinidele on Madrid ka riigisiseste kaugbussiliinide sõlmpunkt. Riigi suurima reisijate arvuga bussijaam Estación Sur de Autobuses Méndez Álvaros pakub ka rahvusvahelisi bussiühendusi Maroko ja paljude Euroopa sihtkohtadega.

Lennujaam

Madridis asuv Madridi-Barajase lennujaam on reisijate arvult Euroopa kuues (üle 60 miljoni reisija, kellest 70% on rahvusvahelised) ja seda läbib suurem osa Hispaania lennukaubast. See on oluline Euroopa sõlmlennujaam, mis on suuresti suunatud läände ehk Ameerika suunas; ühendused Aasiaga on tagasihoidlikud. Lennujaamal on neli terminali ja terminalist 4 umbes 2 km kaugusel asuv automaatrongiga ühendatud satelliitterminal 4S. Madridi asend Pürenee poolsaare keskmes teeb sellest olulise logistikakeskuse.

Väiksemal ja vanemal Cuatro Vientose lennujaamal on nii sõjaline kui ka tsiviilkasutus ning seal tegutseb mitu lennunduskooli. Torrejóni õhuväebaasil naaberomavalitsuses Torrejón de Ardozis on lisaks sõjalisele otstarbele ka tsiviilkasutus.

Diplomaatia

Madridis asub 121 Hispaanias akrediteeritud välisriigi saatkonda ehk kõik riigis asuvad residentsaatkonnad. Linnas asuvad ka Hispaania välisministeerium, Hispaania rahvusvahelise arengukoostöö amet ja diplomaatiline kool.

Rahvusvahelised organisatsioonid

Madridis asuvad ÜRO Maailma Turismiorganisatsiooni (UNWTO), Iberoameerika Peasekretariaadi (SEGIB), Iberoameerika Riikide Organisatsiooni (OEI), Iberoameerika Rahvusvahelise Noorteorganisatsiooni (OIJ), Iberoameerika Sotsiaalkindlustusorganisatsiooni (OISS), Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO), Madridi Klubi ja Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) peakorterid.

Sõsarlinnad ja sõpruslinnad

Madridil on sõpruslinnasuhted (acuerdos) järgmiste linnadega:

Iberoameerika Pealinnade Liit

Madrid on Iberoameerika Pealinnade Liidu liige ning sõlmis 1982. aasta oktoobris ühise avaldusega vennassidemed järgmiste linnadega:

Muud partnerlinnad

Koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega

• C40 Cities
• Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (OIT)
• Iberoameerika Peasekretariaat (SEGIB)
• ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (UNESCO)
• ÜRO inimasustuse programm (UN-Habitat)

Kirjandus

• Bahamonde Magro, Ángel; Otero Carvajal, Luis Enrique (1989). "Madrid, de territorio fronterizo a región metropolitana" (PDF). España. Autonomías (hispaania). Kd V. Madrid: Espasa Calpe. ISBN 84-239-6274-1. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. märts 2020. Vaadatud 10. märtsil 2020.
• Blasco Esquivias, Beatriz (2016). "Invención, traza y proyecto. El proceso arquitectónico en las "Obras reales" de la Casa de Austria" (PDF). Artigrama: Revista del Departamento de Historia del Arte de la Universidad de Zaragoza. Zaragoza: Universidad de Zaragoza (31): 279–306. ISSN 0213-1498. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2020. Vaadatud 4. veebruaril 2020.
• Cerrillo Torquemada, Irene (2009). "Aproximación a la regulación del espacio rural madrileño en el tránsito de la Edad Media a la Moderna". Cuadernos de Historia del Derecho. Madrid: Ediciones Complutense. 16: 217–273. ISSN 1133-7613. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuli 2020. Vaadatud 4. juulil 2020.
• Cestero Mancera, Ana M.; Molina Martos, Isabel; Paredes García, Florentino (2015). "El estudio sociolingüístico de Madrid". Cestero Mancera, Ana M.; Molina Martos, Isabel; Paredes García, Florentino (toim-d). Patrones sociolingüísticos de Madrid. Kd 21. Bern: Peter Lang. Lk 17–62. ISBN 978-3-0343-1638-5.
• Ezquiaga, José María; Cimadevilla, Eva; Peribáñez, Gemma (2000). "The Madrid Region". Simmonds, Roger; Hack, Gary (toim-d). Global City Regions: Their Emerging Forms. Taylor & Francis. ISBN 0-419-23240-0.
• Faraldo, José M.; Rodríguez-López, Carolina (2019). "La reconstrucción de Madrid y de Varsovia desde 1939/1945: diferencias estructurales y similitudes orgánicas". Michonneau, Stéphane; Rodríguez-López, Carolina; Vela Cossío, Fernando (toim-d). Huellas, reconstrucción, patrimonio (1939-años 2000). Collection de la Casa de Velázquez. Madrid: Casa de Velázquez; Ediciones Complutense. Lk 107–124. ISBN 9788490962299. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuni 2020. Vaadatud 23. juunil 2020.
• Galiana Martín, Luis (1994). "Las propiedades territoriales de la Corona y su incidencia en el desarrollo urbano en Madrid" (PDF). CT: Catastro (hispaania). Dirección General del Catastro (21): 45–56. ISSN 1138-3488. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. august 2020. Vaadatud 17. septembril 2019.
• García Ballesteros, José Ángel; Revilla González, Fidel (2006). El Madrid de la posguerra (PDF). Madrid: UMER. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 23. juuni 2020.
• López Simón, Iñigo (2018). "El chabolismo vertical: los movimientos migratorios y la política de vivienda franquista (1955–1975)" (PDF). Huarte de San Juan. Geografía e historia. Pamplona: Universidad Pública de Navarra (25): 173–192. ISSN 1134-8259. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2023. Vaadatud 21. juulil 2020.
• Masterson-Algar, Araceli (2016). Ecuadorians in Madrid: migrants' place in urban history. New York, NY: Palgrave Macmillan. ISBN 978-1-137-53606-8.
• Moreno-Fernández, Francisco (2020). "Local and global elements of Spanish in Madrid". Lynch, Andrew (toim). The Routledge Handbook of Spanish in the Global City. Milton Park, Abingdon, Oxon; New York: Routledge. Lk 43–72. ISBN 978-1-138-86066-7.
• Parsons, Deborah L. (2003). A cultural history of Madrid: modernism and the urban spectacle. Oxford; New York: Berg. ISBN 1-85973-646-7.
• Suárez Fernández, Luis (2001). "Madrid, de simple ciudadela a Villa real". López Gómez, Antonio (toim). Madrid desde la Academia. Madrid: Real Academia de la Historia. Lk 113–148. ISBN 84-89512-81-7. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. november 2023. Vaadatud 13. septembril 2020.
• Valenzuela Rubio, Manuel (1999). "Madrid, una metrópoli nacional en la senda de la internacionalización". Papeles de Economía Española. Madrid: Fundación de las Cajas de Ahorros Confederadas para la Investigación Económica y Social (18): 68–83. ISSN 1136-4777.