Mart Lepik (ka Martin Lepik; 18. november 1900 Virumaa Kunda vald Katela – 17. detsember 1971 Tartu) oli eesti arhivaar ja kirjandusteadlane.
Ta lõpetas 1921. aastal Viru Maakonna Reaalgümnaasiumi (poeglaste gümnaasiumi). Aastatel 1921–1928 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti ja üldist kirjandust, aga ka rahvaluulet, läänemeresoome keeli, etnograafiat (ülikoolikursus jäi lõpetamata). Ta oli EYS Veljesto vilistlane.
Aastatel 1930–1950 töötas ta Õpetatud Eesti Seltsis, 1933–1940 Õpetatud Eesti Seltsi asjaajaja-raamatukoguhoidjana, 1938. aastal oli ÕES-i 100. aasta tähistamise peamisi korraldajaid. 1940. aasta alguses oli ta Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja.
Ta juhtis Eesti Kirjandusmuuseumi loomist ning oli aastatel 1940–1942 ja 1944–1945 selle direktor ning aastatel 1943–1944 oli ta tegev muuseumi varade evakueerimist maale, Konguta valda (Aru mõisa) nende päästmiseks sõjategevuse küüsist. Muuseumi kogude päästmise ja säilitamise eest premeeriti teda ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt. Aastatel 1945–1946 oli ta arreteeritud poliitiliselt süüdistatuna.
Aastail 1946–1950 töötas ta Õpetatud Eesti Seltsi vastutava sekretärina. Aastatel 1951–1963 oli ta Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhataja.
Mart Lepik suri 1971. aastal Tartus ja on maetud Raadi kalmistu Vana-Jaani kalmistule.