Mihkel Kampmaa (kuni aastani 1936Kampmann; 28. märts1867Sauga vald, Pärnumaa – 30. september1943Tartu) oli eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kelle neljaköiteline teos "Eesti kirjandusloo peajooned" (1912–36) pani aluse eesti kirjanduse ajaloo põhjalikumale uurimisele.
Elukäik
Kampmann sündis Sauga Ranna külas Pärnu kihelkonnas, käis Audru kihelkonnakoolis, Pärnu Kreiskoolis ja Valga Cimze seminaris, mille õppekursuse ta 1888. aastal lõpetas. Aastatel 1889–1893 oli ta köster ja kihelkonnakooliõpetaja Väike-Maarjas; 1894–1897 ajalehe "Sakala" toimetaja Viljandis; 1897–1903 Viljandi kirikukooli juhataja ja linnakoguduse köster; 1903–1907 seminari kooliõpetaja Valmieras ja seejärel Tartu Eesti tütarlaste gümnaasiumis.
Ta on avaldanud värsikogu "Kandle hääled" (Viljandi1896) ja rohkesti populaarseid koolilugemikke, mida avaldati paljudes kordustrükkides. Kuulus Väike-Maarja parnassi.
Tema isa oli kalur ja erusoldat Madis Kampmann (1833–68), ema Anu Maidlas (1832– 1905). Isa suri, kui Mihkel oli kaheaastane; poisi kasuisaks sai isa vend Juhan Kampmann (1830–1909).
Mihkel Kampmann abiellus aastal 1892Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (1874–1931), sündis seitse last.
Jaan Oks, "Koolilugemisraamatud" (arvustus raamatule: M. Kampmaa "Kooli lugemisraamat: esimene jagu") – Vaade1908, nr 2/3 ja J. Oksa kogumikus "Orjapojad", Ilmamaa2004, lk 164–172
Aarne Vinkel, "M. Kampmaa töö eesti kirjanduse historiograafias. Kirjamehe 100. sünni-aastapäeva puhul" – Keel ja Kirjandus1967, nr 3, lk 151–155 ja raamatus: A. Vinkel, "Kirjandus. Aeg. Inimene", Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 183–193
Koidu Raudvere, ""Kuid oma esitusmeetodist ei või ma mingil tingimusel loobuda". Mihkel Kampmaa "Eesti kirjandusloo peajoonte" IV jao sünniloost" – Keel ja Kirjandus 1993, lk 212–220