Mihkel Kampmaa

Mihkel Kampmaa (kuni aastani 1936 Kampmann; 28. märts 1867 Sauga vald, Pärnumaa – 30. september 1943 Tartu) oli eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kelle neljaköiteline teos "Eesti kirjandusloo peajooned" (1912–36) pani aluse eesti kirjanduse ajaloo põhjalikumale uurimisele.

Elukäik

Kampmann sündis Sauga Ranna külas Pärnu kihelkonnas, käis Audru kihelkonnakoolis, Pärnu Kreiskoolis ja Valga Cimze seminaris, mille õppekursuse ta 1888. aastal lõpetas. Aastatel 1889–1893 oli ta köster ja kihelkonnakooliõpetaja Väike-Maarjas; 1894–1897 ajalehe "Sakala" toimetaja Viljandis; 1897–1903 Viljandi kirikukooli juhataja ja linnakoguduse köster; 1903–1907 seminari kooliõpetaja Valmieras ja seejärel Tartu Eesti tütarlaste gümnaasiumis.

Ta on avaldanud värsikogu "Kandle hääled" (Viljandi 1896) ja rohkesti populaarseid koolilugemikke, mida avaldati paljudes kordustrükkides. Kuulus Väike-Maarja parnassi.

20. oktoobril 1933 valiti ta Tartu Õpetajate Seltsi auliimeks.

Õpingud

Töökohad

Teosed

Õpikud

Artiklid

Isiklikku

Tema isa oli kalur ja erusoldat Madis Kampmann (1833–68), ema Anu Maidlas (1832– 1905). Isa suri, kui Mihkel oli kaheaastane; poisi kasuisaks sai isa vend Juhan Kampmann (1830–1909).

Mihkel Kampmann abiellus aastal 1892 Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (1874–1931), sündis seitse last.

Ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Kirjandus ja välislingid

Raamat

Artiklid

Välislingid

  1. ↑ Sööt, Karl Eduard; Suits, Gustav (1910). Eesti luule. Kogu eesti luuletusi. Tartu: K. Sööti kirjastus. Lk 274.