Otto Kubo (16. aprill 1932 Jõhvi – 22. september 2021 Tallinn) oli eesti giid ja magusameister, kes töötas üle 65 aasta kondiitritööstuses Kalev, Eesti magusatööstuse grand old man.
Pere põgenes 1944. aastal Saksamaale, pereisa suri seal 1945. aastal. Pere pöördus repatrieerumise korras Eesti NSV-sse tagasi.
Ta lõpetas 1955. aastal Tartu Riikliku Ülikooli.
1955. aastal Kalevis keemiku ülesannetes alustanud mees kerkis hea keeleoskuse, diplomaatilisuse ja laitmatute kommete tõttu kommivabriku mitteametlikuks "välisministriks" ning on võõrustaja ja giidina vastu võtnud nii riigipäid, diplomaate, telekanaleid kui ka lasteaialapsi. Neile kõigile oskas ta sobivas keeles Kalevi lugu jutustada. Mitut keelt valdavana reisis ta juba Nõukogude ajal Sõprusühingu kaudu paljudesse välisriikidesse.
Lisaks Kalevi tootmise, šokolaadimuuseumi ja Maiasmoka martsipani tutvustamisele on ta olnud külaliste saatja ning asjatundlik giid nii Tallinnas kui üle kogu Eesti. Otto diplomaadiandest annab tunnistust ka see, et ta töötas koos 17 erineva peadirektoriga ning igaühega neist suutis ühise keele leida.
1957–1988 oli ta Kalevi kesklaboratooriumi juhataja, 1988–2000 peadirektori abi välissidemete küsimustes ning alates aastast 2000 kuni surmani teadur. Otto Kubo jaoks oli kommivabrik ainus töökoht läbi kogu elu.
Tänu Otto Kubo suurele pühendumisele ja korrektsusele on Eesti magusatootmise ja Kalevi ajalugu põhjalikult dokumenteeritud ning arhiveeritud.
Tema vend oli mälumängur ja mälumängutegelane Peeter-Erik Kubo.