Punane terror

 See artikkel räägib peamiselt Nõukogude Venemaa poliitikast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Punane terror (täpsustus)

Punane terror on kommunistlikule ideoloogiale tuginev terrori- ehk vägivallarežiim, mis Vladimir Lenini juhtimisel valitses Nõukogude Venemaal ja seejärel kogu Nõukogude Liidus pärast bolševike võimuhaaramist 1917. aastal. Selle käigus hukkus ainuüksi aastatel 1917–1922 u 1 miljon inimest. Ehkki formaalselt ei kasutatud Nõukogude Liidus Lenini surma järel võimu haaranud diktaator Jossif Stalini režiimi valitsusajal (1924–1953) enam terminit "punane terror", hukati või hukkus riikliku vägivallapoliitika tõttu samal ajal üle 10 miljoni inimese.

Teised, hiljem 20. sajandil mujal maailmas kommunistlikes riikides võimul olevate režiimide poolt korraldatud tuntumad "punase terrori" kampaaniad viidi läbi Hiinas (aastatel 1966–1976 hukkus seetõttu seal u 7 miljonit inimest), Kambodžas 1975–1979 (u 2 miljonit inimohvrit) ja Etioopias 1976–1978 (u 1 miljon hukkunut).

Punane terror Venemaal ja Nõukogude Liidus

Vladimir Uljanov-Lenin, Vene nõukogude terroristliku režiimi esimene juht aastatel 1917–1924
Nõukogude Vene bolševike valitsuse propagandaüritus Petrogradis 1918. aastal; loosungil tekst: "Surm kodanlusele ja tema sülekoertele – elagu punane terror!"
Nõukogude Venemaa relvaüksuste poolt läbi viidud "punase terrori" käigus hukati Eestis detsembris 1918 ja jaanuaris 1919 mitusada inimest, sealhulgas kõige ohvriterohkemas Palermo metsa massimõrvas tapeti 82 inimest (foto massimõrva ohvritest pärast haudade avamist)
Punase terrori juhtorgani Tšekaa presiidiumi liikmed (vasakult) Jakov Peters, Jozef Unszlicht, Abram Belenki (seisab), Feliks Dzeržinski ja Vjatšeslav Menžinski (1921)

19. sajandi lõpupoolel tegutses Venemaal kümneid terroristlikke rühmitusi, kes pidasid end revolutsioonilisteks, korraldasid pommiplahvatusi, atentaate jmt. Tuntumaid neist olid Narodnaja Volja, Sotsialistide-Revolutsionääride Võitlusorganisatsioon jmt. 1878. aastal tulistas Vera Zassulitš Peterburi politseiülemat Fjodor Trepovit, teda raskelt haavates. 1881. aastal tapeti keiser Aleksander II, 1887. aastal üritati Aleksandr Uljanovi eestvedamisel tappa keiser Aleksander III jne. Mõisted "terrorist" ja "terrorism" olid tol ajal rahva hulgas üsna populaarsed. 1878. aastal toimunud kohtuprotsessil mõistis näiteks vandekohus Vera Zassulitši teguviisi õigeks ja ta vabastati vahi alt.

Pärast bolševike võimuhaaramist ehk 1917. aasta nn oktoobrirevolutsiooni sai Nõukogude Venemaal punasest terrorist peagi riiklik poliitika.

Esimene poliitiliste vastaste kohtuväline represseerimine toimus juba 28. novembril 1917, kui Vladimir Lenin allkirjastas dekreedi, mille kohaselt "… kõik kadettide partei kui rahvavaenlaste partei juhtivorganite liikmed kuuluvad vahistamisele ja Revolutsioonilise tribunali kohtu alla andmisele".

Hukati tsaariarmee ohvitsere, kõrgemaid ametnikke, tööstureid ja pankureid ning vaimulikke.

Üheks repressioonide põhimõtteks oli läti päritolu tšekisti Mārtiņš Lācise väljaöeldud tees:

„"Ärge otsige süüdistatavate asjus asitõendeid selle kohta, kas ta on vastu hakanud Nõukogude võimule relva või sõnaga. Esimese asjana peate te temalt küsima, mis klassi ta kuulub, milline on ta päritolu, milline on ta haridus ja milline on ta elukutse. Kõik need küsimused peavad otsustama süüdistatava saatuse. Selles on punase terrori põhimõte."“

– M. Lacis

Enne bolševike võimuhaaramist, aastatel 1905–1917, hukati Venemaal üle 15 000 inimese, kuid Vladimir Lenini valitsemise ajal hukati punase terrori käigus vähemalt 200 000 inimest.

Punane terror jätkus stalinistliku terroriga, mille kõrgaeg Nõukogude Liidus langes aastaile 1934–1954. Noil aastail toimus riiklik terror NSV Liidu elanike suhtes kvoodi printsiibil, kui halduspiirkonna NKVD juhile anti kindel arvuline kvoot, mille alusel tuli represseerida kahes kategoorias: 1. mahalaskmine ja 2. asumisele ja töölaagritesse saatmine.

Aastatel 1937–1938 võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas vastu ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste suhtes.

Punane terror vaibus ajapikku Stalini surma järel. Aastail 1953–1959 lubati enamikul küüditatuist tulla tagasi koju ja hakati süüdimõistetuid amnesteerima ja rehabiliteerima.

Punase terrori ja Stalini-aegsete repressioonide käigus hukkus Venemaal umbes miljon inimest, sealhulgas viimane Venemaa keiser Nikolai II.

Venemaal pole punast terrorit kunagi täielikult hukka mõistetud ning Lenin on jätkuvalt au sees.

Hiina

Hiina Rahvavabariigis valitses punane terror aastatel 1966-1976, kui Mao Zedong oli vallandanud "kultuurirevolutsiooni", mille eesmärgiks pidi olema Hiina vabastamine "liberaalsest väikekodanlusest" ja "revolutsioonilise klassivõitluse" jätkamine.

18. augustil 1966 toimus Pekingis suur koosolek, millest võttis osa umbes 1,5 miljonit inimest ja kus kutsuti rahvast üles "Suureks Proletaarseks Kultuurirevolutsiooniks". Selle teostajateks said noored relvastatud "punavalvurid", hungveipingid ja zaufanid. Nende ülesanne oli hävitada kõik kodanlik, vana ja traditsiooniline ning neil oli piiramatu voli vägivallaks, piinamisteks ja tapmisteks.

Järgnenud aastakümnel lõhuti ja hävitati massiliselt templeid ja kloostreid; põletati raamatuid, keelustati igasugune kunst, muusika, kirjandus ja filosoofia. Koolides ja ülikoolides seiskus õppetöö. Õpetajaid ja ülikoolide professoreid saadeti ümberkasvatamiseks vangilaagritesse või maapiirkondadesse tootvale tööle. Õpilased ja üliõpilased võisid oma õpetajatega teha mida tahes. Toimus palju rööve, tapmist, vägistamist, massihukkamist, sagenesid enesetapud....

Kultuurirevolutsiooni käigus hukkus umbes 7 miljonit inimest.

Alates Deng Xiaopingi võimuletulekust on Hiina juhtkond kultuurirevolutsiooni hukka mõistnud ning represseerituid on rehabiliteeritud, ometi on Mao Zedong endiselt au sees.

 Pikemalt artiklis Kultuurirevolutsioon

Kambodža

Kambodžas valitses punane terror punaste khmeeride valitsemise ajal aastatel 1975–1979.

Punased khmeerid kehtestasid kommunistlikule ideoloogiale tugineva terrorirežiimi. Linnaelanikud küüditati maale sunnitööle. Kaotati raharinglus, kaubandusvõrk ja eraomand, suleti koolid, kaotati perekonna mõiste. Üle kuueaastased lapsed võeti vanematelt ära ja sunniti tööle.

Pandi toime massilisi inimsusvastaseid kuritegusid. Senise valitsusega seotud inimesi ning haritlasi hukati valimatult. Samuti hävitati vietnamlasi, hiinlasi, taisid ja muid rahvusvähemusi, samuti kristlasi, muslimeid ja buda munki. Tapeti ligi 1,5 miljonit inimest (eri hinnangutel 850 000 kuni 3 miljonit), ligi neljandik-viiendik kogu elanikkonnast. Inimesi hukati massiliselt, neid suri nälga ja hukkus sunnitööl.

1979. aastal algasid Kambodžas kohtuprotsessid, kus mõisteti partei juht Pol Pot ja tolleaegne välisminister Ieng Sary tagaselja surma. 1997. aastal moodustati Kambodža parlamendi otsusega rahvusvaheline tribunal punaste khmeeride tegevuse uurimiseks. Kohtuprotsessid jätkuvad senini.

 Pikemalt artiklis Punased khmeerid

Etioopia

Etioopias valitses punane terror aastatel 1976–1978, mil võimul oli Mengistu Haile Mariami loodud kommunistlikule ideoloogiale tuginev sõjaväeline hunta Derg. Sel ajal hukkus umbes miljon inimest, sealhulgas Etioopia viimane keiser Haile Selassie I.

1994. aastal algasid Etioopias kohtuprotsessid Dergi juhtide üle. 26. mail 2008 mõistis Etioopia Ülemkohus Mengistu Haile Mariami tagaselja surma.

 Pikemalt artiklis Derg
 Pikemalt artiklis Mengistu Haile Mariam

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Anatoli Koni. Mälestusi Vera Zassulitši kohtuasjast. – Loomingu Raamatukogu nr 41-43, 1977
  2. ↑ Lugupeetud vannutatud mehed. – Loomingu Raamatukogu nr 9/10, 1982
  3. ↑ "Домен припаркован в Timeweb". vh408.timeweb.ru. Vaadatud 23. septembril 2025.
  4. ↑ Erlikhman, Vadim Viktorovich (2004). Poteri narodonaseleniya v XX veke [Population losses in the XX century]. Moscow: Russkaya panorama. ISBN 5-93165-107-1.
  5. ↑ Rummel, R. J. (1991). China's Bloody Century: Genocide and Mass Murder Since 1900. Transaction Publishers. p. 263. ISBN 978-1412814003.

Kirjandus

Välislingid