Siegfried Aaslava

Siegfried Johannes Aaslava (1. märts 1899 Tartu – 22. aprill 1957 Tartu) oli eesti usuteadlane.

Elukäik

Aaslava õppis Tartu Ülikoolis aastatel 1918 ja 1920–1927 (lõpetas) usuteadust. 1928. aastal sai ta teoloogiamagistriks ("Das Neue Testament und die Askese. I. Teil").

Aaslava oli Üliõpilaste Selts Raimla vilistlane (alates 1936 I semester).

Osales Vabadussõjas Tartu kooliõpilaste pataljonis (reamees, tõlk). 1922–1928 oli usuteaduskonna, seminari raamatukogu ja kristliku arheoloogia kabineti asjaajaja, 1928–1929 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlastegümnaasiumi ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi klassikaliste keelte õpetaja. 1929–1931 teaduslik stipendiaat Greifswaldis, Heidelbergis ja Pariisis. 1931–1937 õppeülesande täitja, 1937 Uue testamendi usuteaduse dotsent, 1938 adjunktprofessor. 22. jaanuaril 1940 valiti usuteaduskonna dekaaniks. Eesti Entsüklopeedia usuteaduse osakonna abitoimetaja.

NKVD arreteeris ta 2. oktoobril 1945, viibis vangilaagris Krasnojarski krais. Eestisse tagasi tuli pärast vabanemist 1955. aastal.

Teoseid

• Rooma rahva raamatu õigeksmõistmise õpetuse võrdlus Pauluse teiste kuulutusollustega (auhinnatöö, Tartu Ülikooli usuteaduskond, 1925)
• Das Neue Testament und die Askese. Erster Teil, Voraussetzungen betreffend das Problem, den Gegenstand und die Aufgabe (magistritöö, Tartu Ülikooli Usuteaduskond, 1928)

Viited

Kirjandus

• Album academicum universitatis Tartuensis. II köide, Tartu 1994, lk. 1027.
• Andreas Härm, Siegfried Aaslava elu ja töö (diplomitöö, EELK Usuteaduse Instituut, 2002)