 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2026) |
 |
See artikkel räägib kirjanikust, linna kohta vaata artiklit Stendal. |
Marie-Henri Beyle (kirjanikunimi Stendhal; 23. jaanuar 1783 Grenoble – 23. märts 1842 Pariis) oli prantsuse kirjanik, esseist ja kriitik, keda peetakse üheks nüüdisaegse psühholoogilise romaani ning kriitilise realismi rajajaks.
Ta sündis advokaadi ja maaomaniku Chérubin Beyle'i ja tema naise Henriette Gagnoni kodanlasperes. Ta oli õnnetu laps, kellele ei meeldinud tema "kujutlusvõimetu" isa ja kes leinas oma ema, keda ta tulihingeliselt armastas ja kes suri, kui ta oli seitsmeaastane. Lapsepõlve veetis perekonna maamajas Grenoble’is, kus teda mõjutasid nii valgustusideed kui ka varajased pettumused perekonnaelus. Päev pärast seda, kui Napoleon haaras Brumaire'i riigipöördega võimu (9. november 1799), saabus ta elama Pariisi ja asus sugulase Pierre Daru toel tööle sõjaministeeriumi ametnikuna. Kevadel 1800 astus ta nooremleitnandina Prantsuse armee 6. tragunirügementi ja osales mais 1800 Napoleoni sõjakäigul läbi Saint-Bernardi mäekuru Itaaliasse. Sellel sõjaretkel nägi ta Milano La Scala teatris esimest korda Napoleoni ennast. Milanos elas ja töötas kindral Pétiet' abina Adda palees. Hiljem kolis Casa Bovarasse, töötades endiselt Claude Pétiet', nüüdseks Prantsuse Vabariigi suursaadiku ja erakorralise ministri, heaks. Õhtuti suhtles Milano seltskond Prantsuse sõjaväe ja diplomaatilise korpuse tippjuhtidega. 1801. aasta lõpul naasis ta Prantsusmaale. Pärast kolmekuulist puhkust Grenoble'is lahkus sõjaväest ja naasis Pariisi. Järgmised aastad ei olnud edukad. Tema kirjutamis- ja äripingutused ebaõnnestusid ning ta muutus rahutuks ja vaeseks. Oma sugulase Martial Daru toel oli ta 1806–1808 prantslaste poolt allutatud Braunschweigi hertsogiriigi sõjakomissar, 1808-1809 Braunschweigi keiserlike domeenide intendant.1809. aastal saadeti esmalt Strasbourgi ja seejärel Viini. Selle reisi ajal läbis ta Saksamaa linna Stendhali, kust ta sai oma pseudonüümi. 1810. aasta algul naasis Pariisi ja määrati Prantsusmaa Riiginõukogu (Conseil d'État) audiitoriks ning seejärel krooni raamatupidamise, hoonete ja mööbli inspektoriks. Tema ülesannete hulka kuulusid Versailles', Fontainebleau ja Louvre'i losside haldamine. Sel perioodil suhtles ta Prantsuse ühiskonna kõrgeimate tippudega. Juulis 1812 liitus ta uuesti armeega ja osales sõjakäigus Venemaale.
Ta nägi lähedalt Moskva põlemist ja Prantsuse armee talvist taganemist. Ta määrati sõjavarustuse volinikuks ja saadeti Smolenskisse tagasipöörduva armee jaoks varusid ettevalmistama. Ta ületas Berezina jõe, leides ülekoormatud pontonsilla asemel kasutatava koolmekoha, mis tõenäoliselt päästis tema ja ta kaaslaste elu. Ta saabus Pariisi 1813. aastal, suuresti teadmatuses üldisest fiaskost, milleks taganemine oli muutunud. Sai Venemaa sõjakäigu ajal tuntuks oma mõistuse ja "selge pea" säilitamise poolest. Samuti järgis ta oma igapäevast rutiini, ajades iga päev Moskvast taganedes habeme maha. Võideldes Napoleoni armees jäi Napoleon talle suureks eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks, kellel on keskne roll pea kõikide tema romaani peategelaste elus.
Alates 1814. aastast elas ta peamiselt Põhja-Itaalias, eeskätt Milanos, mis kujunes talle vaimseks koduks ja oluliseks inspiratsiooniallikaks. 1821. aasta juunis pöördus tagasi Pariisi. Alates 1830. aastast töötas Prantsuse konsulina Civitavecchias ja Triestes.
Varasemal loomeperioodil kirjutas peamiselt biograafiaid, kus kuulsate heliloojate (Haydn, Mozart, Rossini jt) seas oli ka Napoleoni elulugu (1817–1818). Stendhal kirjutas lisaks romaanidele ka esseid, näiteks maalikunsti ajaloost Itaalias, aga ka armastusest, samuti mitmeid reisikirju ("Jalutuskäigud Roomas" jt).
Stendhal oli üks esimesi kirjanikke, kes kujutas ilukirjanduses sügavuti inimese sisemaailma, ühendades kriitilise realismi romantiliste ideedega ning rünnates oma teostes restauratsiooniaja ühiskondlikku ja poliitilist reaktsiooni. Tema tähtteosteks peetakse romaane "Punane ja must" (1831; eesti keeles 1938 ja 1952), "Parma klooster" (1839; eesti keeles 1959 ja 1981) ning postuumselt ilmunud "Lucien Leuwenit" (1894). Märkimisväärsed on ka tema autobiograafilised kirjutised, sealhulgas „Henri Brulardi elu“.
1808. aastal haigestus Stendhal süüfilisse. Teda raviti kaaliumjodiidi ja elavhõbedaga, mille kõrvaltoimed võisid olla isegi kahjulikumad kui süüfilis ise. Stendhal suri 59-aastaselt insuldi tagajärjel Pariisis ning on maetud Montmartre'i kalmistule.
(1927 väljaanne), 1. köide Gallica Bibliothèque nationale de France'i raamat, 2. köide Gallica Bibliothèque nationale de France'i raamat