

Toevaheldus on ottode ja romaani kirikuarhitektuuri iseloomustav ehitustava, mille puhul basiilika kõrgseina arkaadis vahelduvad rütmiliselt piilarid ja sambad. Levis lisaks Saksamaale ka Prantsusmaal ja Itaalias.
Esines kaks peamist toevahelduse tüüpi: