Varagootika

Varagootika ehk varane gootika on gooti arhitektuuri ja laiemalt gooti kunsti varaseim arengujärk. See kujunes 12. sajandi keskpaigas Põhja-Prantsusmaal, eeskätt Île-de-France'i piirkonnas, ning arenes välja romaani arhitektuurist. Prantsuse kunstiajaloos dateeritakse esimest gootikat sageli umbes aastatega 1140–1180, kuid perioodi ajalised piirid erinevad piirkonniti.

Varagootikas ühendati varem tuntud ehitusvõtted uueks terviklikuks süsteemiks. Selle peamised tunnused olid teravkaar, roidvõlv, tugipiilar ja hiljem ka tugikaar. Need võimaldasid ehitada kõrgemaid hooneid, muuta seinad õhemaks ning avada neisse suuremaid vitraažaknaid.

Kujunemine

Gooti arhitektuuri üheks lähtekohaks peetakse Saint-Denis' basiilika ümberehitamist abt Suger' juhtimisel. Aastatel 1140–1144 rajatud kooriosa ja kooriümbriskäik moodustasid omavahel ühendatud ruumi, mida valgustasid suured vitraažaknad. Ehitise raskus suunati roiete, sammaste ja tugede kaudu maapinnale, mistõttu ei pidanud välisseinad enam kandma kogu võlvide raskust.

Saint-Denis' kasutatud lahendused ei olnud eraldiseisvalt täiesti uued. Teravkaari, roidvõlve ja tugipiilareid oli kasutatud ka romaani arhitektuuris, kuid Saint-Denis's ühendati need ühtseks ruumiliseks ja konstruktiivseks süsteemiks. Uued ehitusvõtted võimaldasid kujundada avaramaid ja valgusküllasemaid kirikuid.

Varagooti arhitektuur levis kiiresti teistesse Prantsusmaa piiskopkondadesse. Selle tähtsamate näidete hulka kuuluvad Sensi katedraal, Laoni katedraal ja Pariisi Jumalaema kirik. Varagooti hoonetes esinesid sageli kõrvuti romaani arhitektuuri raskepärased vormid ja uued gootipärased konstruktsioonid.

Prantsusmaalt jõudis uus arhitektuur Inglismaale. Pärast Canterbury katedraali põlengut 1174. aastal juhtis selle kooriosa taastamist Prantsuse ehitusmeister William of Sens, kes tõi ehitusse Prantsusmaal kujunenud gooti vormid ja ehitusvõtted. Inglismaal arenes varagootikast välja kohalik Early English'i stiil.

Arhitektuur

Varagootika tähtsamad arhitektuurilised tunnused olid:

• teravkaar, mis võimaldas katta erineva laiusega avasid ja vähendas kaare külgsuunalist survet;
• roidvõlv, mille kiviroided suunasid võlvi raskuse sammastele ja piilaritele;
• tugipiilarid ja 12. sajandi lõpust ka tugikaared, mis võtsid vastu võlvide väljasuunatud surve;
• suuremad aknad ja laialdasem vitraažide kasutamine;
• omavahel ühendatud kooriruum, kooriümbriskäik ja kabelipärg;
• rõhutatud vertikaalsus ning valguse kasutamine ruumi kujundava vahendina.

Varagooti kirikute välis- ja sisekujundus oli hilisema gootikaga võrreldes tavaliselt tagasihoidlikum. Seinapinnad olid veel suhteliselt massiivsed ning paljud hooned säilitasid romaani arhitektuurile omaseid sambaid, kapiteele ja ümaraid vorme. Seetõttu on mõnda varagooti ehitist nimetatud ka üleminekustiili näiteks.

Skulptuur ja vitraaž

Varagooti arhitektuuriga oli tihedalt seotud monumentaalne skulptuur. Kirikute portaalide tümpanonidele, arhivoltidele ja uksepiitadele paigutati piiblitegelaste ning pühakute kujusid. Saint-Denis' läänefassaadil kasutati umbes 1140. aastal portaali kõrval seisvaid piklikke piidakujusid, millest kujunes gooti kirikuportaalide iseloomulik kujunduselement.

Vitraažidel kujutati Piibli sündmusi, pühakute elulugusid ja sümboolseid motiive. Värvilist valgust käsitati jumaliku valguse väljendusena ning see sai gooti sakraalarhitektuuri üheks keskseks osaks. Arhitektuuris kujunenud teravkaared, kolmik- ja neliksiirud levisid hiljem ka skulptuuri, metallikunsti, tekstiilikunsti ja käsikirjamaali.

Viited