Viikingiaeg on Euroopa ajaloo periood 8.–11. sajandini (mõne ajaloolase käsitluses vältas viikingiaeg Eestis umbkaudu aastail 800–1050[viide?]), ent hiljutised leiud Saaremaalt tõstavad viikingiaja alguse kuni sada aastat varasemaks.
Viikingiaja alguseks loetakse tinglikult 793. aasta 8. juunit, mil kroonikate järgi põhjakaarest saabunud röövsõdalased hävitasid tänapäeva Inglismaa kirderanniku Lindisfarne'i saarel asunud kloostri ja tapsid kõik, kes neile ette jäid.
2008. aastal avastati Salme laevmatused, mis tõendavad viikingiaja algust veidi kaugemas minevikus, dateeritult umbes aastast 750 pKr. Saaremaad nimetasid viikingid Eysýsla-ks. 13. sajandil kirjeldab kroonik Snorri Sturluson oma Ynglinga saagas kuningas Yngvar Harra lüüasaamist sýslu kind-ilt ning tema matmist Steini nimelisele linnamäele Aðalsýsla-s.
Raugemine
Oma nõrga poliitilise organiseerituse, ristiusu leviku ning sõdimisviiside arengu tõttu jäi nii viikingite-rändsõdalaste kui ka nende paiksemate järeltulijate tegevus alates 12. sajandist tagaplaanile võrreldes teiste Euroopa sündmustega ja Skandinaaviast kaugemal sulasid viikingid peagi kohaliku rahva hulka.
854 – kodusõja tagajärjel taanlaste kuningasoo hukkumine ja riigi killustumine
u 850–900 – sõjaretkedega Inglismaa idaosa allutamine viikingitele, seal kohalike osakuningriikide moodustamine ning Inglismaa ida- ja põhjaosas (nn Danelaw' aladel) taanlaste ülemvõimu kehtestamine aastateks 865–954
882 – Novgorodi (Holmgardri) viikingist valitseja Olegi (Helgi) sõjaretk lõunasse, Dnepri jõe keskjooksul rikka kaubalinna Kiievi vallutamine ja selle muutmine Kiievi-Vene riigi keskuseks
885 – viikingite sõjaretk Prantsusmaale, maabumine Seine'i suudmes, Roueni ja Pontoise'i vallutamine, Pariisi 10-kuuline piiramine
Eesti ajaloos loetakse nooremasse rauaaega kuuluva viikingiaja kestuseks aastaid 800–1050. Viikingiajale eelnes eelviikingiaeg ja järgnes hilisrauaaeg. Kui viikingiaja algus on arheoloogilise materjali põhjal raskemini dateeritav, siis selle lõppu tähistavad selged muutused, nagu linnusest ja asulast koosnevate keskuste mahajätmine ja uute linnuste rajamine koos külaasustuse kujunemisega, uute kalmistute, sealhulgas laibakalmistute rajamine, rikkalikumate hauapanuste ilmumine, kederkeraamika kasutuselevõtt, raha-aaretes Euroopa müntide ilmumine araabia omade asemele ja muutused põllumajanduses (nt talirukki kasvatamise algus).
Pikemalt artiklis Saaremaa ajalugu
