2. Diviis

2. Diviis
Tegev 24. detsember 1918–1940
Riik Eesti Vabariik
Haru Eesti maavägi
Liik jalavägi
Suurus diviis
Tähtpäevad 24. detsember 1918
Lahingud

Eesti Vabadussõda

Ülemad
Praegune ülem -
Võtmeisikud polkovnik Viktor Puskar

2. Diviis oli Eesti Rahvaväe, Kaitseväe ja sõjaväe väekoondis aastatel 1918–1940.

Diviisi staap asus Tartus.

Juhtkond ja koosseis

Diviisiülemad

2. Diviisi Staap
Tegev 24. detsember 1918 – 1940
Ülemad
Võtmeisikud Konrad Rotschild
Viktor Mutt

Diviisi staabiülemad

2. Diviis Vabadussõjas

Vabadussõja alguses moodustati Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. Eesti brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel.

24. detsembril 1918. aastal reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad. Eesti sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri korralduse alusel kuulus 2. diviisi tegevus- ja kaitsepiirkonda Tartu, Võru, Petseri maakond. Diviisi tegevuspiirkond oli kogu Lõunarinne, selle staap asus Viljandis, pärast Tartu vabastamist 14. jaanuaril 1919 asus staap Tartusse.

24. detsembril 1918. aastal määrati 2. diviisi ülemaks polkovnik Viktor Puskar, diviisi staabiülemaks kapten Konrad Rotschild. 20. veebruarist 1919. aastal oli 2. diviisi 1. brigaadi ülem Eduard-Alfred Kubbo.

1919. aasta märtsis jäi 2. diviisi piirkonnaks Lõunarinne Valgast ida poole, samuti Peipsi järve rannakaitse kuni Lohusuuni, milleks oli loodud Peipsi rannakaitsepataljon. 1919. aasta kevadel peeti ägedaid lahinguid Võrumaal, mis viisid Pihkva vallutamiseni 28. mail 1919. aastal.

1919. aasta juulis kuulusid 2. diviisi koosseisu 5., 6. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, Scoutspataljon, Taani vabatahtlike rood.

1919. aastal Pihkvast taandumise järel asusid 2. diviisi väeosad positsioonidele Petserimaal ning detsembris 1919. aastal kuulusid 2. diviisi 2., 5. ja 7. jalaväepolk, Sakala partisanide pataljon, 2. Suurtükiväepolk, 1. raskesuurtükidivisjon, 1. ratsapolk, Katšanovi pataljon, Bułak-Bałachowiczi pataljon, 2. diviisi tagavarapataljon.

2. Diviis 1920–1940

Diviisi staap asus Tartus, praeguse Barclay hotelli hoones.

Diviisi rajooni kuulusid alates 1928. aastast Tartumaa, Valgamaa, Võrumaa ja Petserimaa

15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks.

Alates 1. veebruarist 1940 kuulusid diviisi rajooni Tartu Sõjaväeringkond (Tartumaa) ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond (Võru- ja Petserimaa). 2. diviisi kaitsepiirkond ulatus Peipsi järve loodeservalt Läti piirini. Kaitsepiirkond oli jagatud neljaks kaitselõiguks: 1 kattis Laura teedesõlme eelkõige läbi Läti kirdeosa tuleva rünnaku vastu; 2. Velje järve - Irboska positsioon Petserimaal, mis kattis Pihkva–Riia kivitee ja ka Irboska–Petseri maantee suunda; 3. Vilo– Optjoki positsioon kattis Pihkva–Petseri raudtee suunda ja 4. Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve kaldal. 2. diviisi operatiivalluvuses oli ka Peipsi laevastiku divisjon.

Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:

Diviisi operatiivalluvusse kuulus Peipsi Laevastiku Divisjon.

1940. aastal kuulusid diviisi koosseisu järgmised väeosad:

Viited

  1. ↑ Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsk nr 40, 28. jaanuar 1919
  2. ↑ Postimees, 02.10.1934, nr. 269, lk. 7.
  3. ↑ KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud seadlus, Riigi Teataja nr. 1 - 1922 a
  4. ↑ Vabariigi Presidendi otsus nr.3, 16. jaanuaril 1940, Riigi Teataja 1940, nr.9, art 57
  5. ↑ Mati Õun, 2001. Eesti sõjavägi 1920–1940. Tallinn: Tammiskilp. Lk 13
  6. ↑ Loodi neli diviiside piirkonda., Uus Eesti, nr. 25, 27 jaanuar 1940