Elar Kuus

Elar Kuus (kodanikunimega Elmar Kuusik; 17. november 1899 Keeri mõis, Meeri vald, Tartumaa – 6. november 1988 Tallinn) oli eesti lastekirjanik. 1930. aastail kasutas ta ka pseudonüümi Elmar Ramla.

Elukäik

Elar Kuus õppis Peterburi kubermangus Sudela (Volkovo) külakoolis ja aastail 1911–1916 Narva-Jõesuu Eesti Haridusseltsi koolis. Jätkas õpinguid 1916–1918 Rakvere Õpetajate Seminaris, lõpetas 1925 Hugo Treffneri gümnaasiumi Tartus eksternina ja hiljem Tartu Õpetajate Seminari. Aastatel 1926–1930 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ajalugu ja majandusteadust. Selle kõrvalt õppis ka Tartu Konservatooriumis.

Ta töötas aastail 1918–1927 algkooliõpetajana Narva-Jõesuus, Kaareperes ja Tartus, 1928–1929 Tartu Õpetajate Seminaris, 1930–1940 Viljandi Poeglaste Gümnaasiumis ja 1940–1944 Tallinna Pedagoogiumis. Aastail 1944–1945 oli ta Tallinna 1. Tööstustehnikumis ajalooõpetaja.

Aastail 1946–1948 töötas ta noorsooteatri ja 1948–1949 Estonia teatri kirjandusala juhatajana.

Aastal 1949 kuni arreteerimiseni töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kunstide Valitsuse juhataja asetäitjana.

Aastail 1950–1954 kandis Elar Kuus Narva vangilaagris karistust enda kirjutatud ajalooõpikute eest. Hiljem keskendus ta kirjandusloomele.

Loominguline tegevus

Pidades ligi 30 aastat õpetajaametit, jõudis ta eesti lastekirjandusse tänu kirjastuse Loodus lastekirjanduse võistlustele. 1936 pälvis ta preemia teosega "Lugu pöialpoisist, kotkast ja sitikast" (ilmus samal aastal sarjas "Looduse Lasteraamat"). Jutustus "Kodukäijad seiklevad: kolm väikest inimest erapooletul ribal suvel 1918" ilmus lugejani 1937 sarjas "Rahvaraamat". 1938. aastal sai ta Looduse lastekirjanduse võistlusel taas auhinna. Seekord muinasjutu "Jänesepoeg, kes luuletas" eest.

Elar Kuusi kõige tuntum teos "Memme musi" ilmus ajakirjas Täheke 1966. aastal. Tema jutukesi ilmus kogumikes, ajakirjades Täheke, Pioneer ja Nõukogude Naine ning ajalehes Säde.

Raamatud

Jutud kogumikes

Tõlked

Nukunäidendid

Lavastused

Õpikud

Filmid

Isiklikku

Ta sündis Tartumaal Nõo kihelkonnas Keeri mõisas mõisa puusepa Kustav Kuusiku (sündinud Kudina mõisas Maarja-Magdaleena kihelkonnas Põhja-Tartumaal) ja Leena Kuusiku (sündinud Rätsep) viienda, noorima lapsena. 1905. aastal põgenes pere mustsajalaste eest ingeri külla Sudelasse (Volkovo) Peterburi kubermangu. Lapsepõlv möödus Prillitsa mõisas. 1910 kolis pere tagasi Eestisse Narva-Jõesuusse. 1926. aastal abiellus Elmar Kuusik Narva-Jõesuus arsti haridusega Alma Rohdega (lõpetas Tartu Ülikooli 1926). Nende abielust sündisid tütar Ene Kuusik Helaia (arst) ja poeg Aare Kuusik (bioloog-entomoloog). Pärast sõda algas pikk kooselu lastekirjaniku Aino Tigasega, kellega koos ilmus 1959 lasteraamat "Meie Ott". Maetud Tallinna Metsakalmistule oma elukaaslase Aino Tigase kõrvale.

Olles väga andekas, valdas ta ka vene, prantsuse, saksa, inglise, soome ja esperanto keelt. Soome keel oli tema lapsepõlves kodune keel. Armastas klaverimängu ja unistas saada muusikuks. Harjutas Rakvere Õpetajate Seminaris olles õhtuti viiulimängu ja harmooniumi. Mängis seminari orkestris flööti, klarnetit, saksofoni ja muid pille.

Allikad

Välislingid