Gene Weltfish

Gene Weltfish

Gene Weltfish (sünninimi Regina Weltfish; 7. august 1902 – 2. august 1980) oli Ameerika antropoloog ja keeleteadlane, Franz Boase õpilane.

Haridustee

Aastatel 1925–1929 õppis Weltfish Columbia Ülikooli doktorantuuris Franz Boase juhendamisel antropoloogiat. Weltfishi doktoriväitekiri "The Interrelation of Technique and Design in North American Basketry" valmis 1929. aastal.

Välitööd

1928. aastal soovitas Boas Weltfishile paani keele kirjeldamist, sest tollal ühegi tüüpilise kado keelkonda kuuluva keele näitlikku grammatikat veel kirjutatud polnud. Aastatel 1928–1931 veetis Weltfish kolm suve ja ühe terve aasta välitöödel paanide juures. 1929. aastal kogus Weltfish keeleainest ka paanide lähedaste keelesugulaste arikarade käest. Aastatel 1930–1931 toimetas Weltfish Ameerika Etnoloogia Büroo ülesandel ja transkribeeris uuesti vanemate paani keele kõnelejate abi kasutades James R. Murie käsikirja "The Ceremonies of the Pawnee" paanide usuelu kohta.

Paani välitööde kõige olulisemaks tulemiks sai "Caddoan Texts: Pawnee, South Band Dialect", mis koosnes 44 paani keeles foneetiliselt transkribeeritud etnograafilisest tekstist ühes ingliskeelsete sõnasõnaliste ja kirjanduslike tõlgetega. Suurema osa tekste kogus Weltfish vanemate inglise keelt mittevaldavate paani tseremooniameistrite käest. 1936. aastal avaldas Weltfish veel ühe teksti ("The Vision of Fox Boy") ühes morfoloogiline analüüsiga, mida võib pidada esimeseks paani keele grammatilise struktuuri kirjelduseks.

Tagasivaateliselt on Weltfishi töö paani keelega hindamatu väärtusega, sest tema kogutud paani keeleaines esindab paani keele vanemat vormi, mis hilisemate kirjelduste ajaks kadunud või oluliselt lihtsustunud oli. Weltfishi välitööde materjale, millest suur osa on siiani avaldamata, säilitatakse Indiana Ülikoolis Ameerika Indiaanlaste Uurimise Instituudis.

Rööbiti paani keele kirjeldamisega ja hiljemgi jätkus Weltfishi huvi korvikunsti kohta. Ta külastas tervet rida edela- ja lõunaosariikide hõime, kus kogust ainest korvinduse kohta. 1950. aastal avaldas Weltfish osaliselt nendel välitöödel põhineva teose "The Origins of Art".

1935. aastal Weltfish naasis Pawneesse, et jätkata oma varasema keeleteadusliku töö baasil paani ühiskondlike ja majanduslike suhete uurimist. Weltfish kavatses koostöös oma varasema keelejuhi Mark Evartsiga rekonstrueerida tüüpilise paani elukäigu ühe aasta vältel (milleks hüpoteetiliselt valiti 1867), kasutades selleks vanemate elusolevate paanide mälestusi ja kirjeldusi. See projekt päädis 30 aastat hiljem (1965) avaldatud raamatuga "The Lost Universe".

Töökohad ja poliitiline tegevus

1935. aastal naasis Weltfish Boase kutsel Columbia Ülikooli, kus ta töötas järgnenud aastatel õppejõuna antropoloogia osakonnas.

1943. aastal avaldas Weltfish koostöös Ruth Benedictiga brošüüri "The Races of Mankind", mida Ameerika Ühendriikide Sõjaministeerium ohvitseride ja instruktorite seas vastukaaluks natside ebateaduslikule rassiteooriale laialt levitas. Mõne aja pärast sõjaministeerium aga loobus brošüürist, sest väidetavalt kujutati selles põhjaosariikide mustanahalisi lõunaosariikide valgetest intellektuaalselt rohkem arenenuna. Selle skandaali tagajärjel sai nii Weltfishist kui Benedictist avaliku elu tegelane.

Põhimõttelise võrdõiguslikkuse pooldajana osales Weltfishi 1940. aastatel naisliikumises. 1945. aasta detsembris valiti ta Pariisis Naiste Rahvusvahelise Demokraatliku Föderatsiooni üheks asepresidendiks (teised kolm asepresidenti olid Hispaaniast, Hiinast ja Nõukogude Liidust).

1950. aastate algupoole äärmusparempoolse poliitilise hüsteeria käigus kaotas Weltfish oma õppejõukoha Columbia Ülikooli antropoloogia osakonnas, kus ta oli 17 aastat õpetanud. Järgmise kaheksa aasta jooksul pühendus Weltfish tööle oma välitööde materjalidega ja paani etnoloogiale, ajaloole ja arheoloogiale. Selle ajavahemiku lõpus valmis ka teose "The Lost Universe" lõplik käsikiri.

1961. aastast kuni pensionile minekuni 1972. aastal õpetas Weltfish antropoloogiat Fairleigh Dickinsoni Ülikoolis.

Olulised teosed

Isiklikku

Tema abikaasa oli Alexander Lesser.

Kirjandus