See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2025) |
Heinar Sakkos (4. oktoober 1939 Haanja – 19. november 1993 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane.
Ta lõpetas 1958 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise Võru 1. Keskkooli, 1965 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) insener-elektromehaaniku kutsega, oli 1969–1971 TPI elektriajamite kateedri aspirant. 1977 sai ta Valgevene Polütehnilises Instituudis tehnikakandidaadiks, kaitstes väitekirja "Исследование установившихся и динамических режимов работы автоматизированного магнитогидродинамического привода". Ta stažeeris 1979 Leningradi Elektrotehnika Instituudis ning 1984 ja 1989 Eesti NSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudis. Ta oli 1966–1968 ja 1972–1978 TPI (aastast 1989 TTÜ) elektriajamite kateedri assistent, 1978–1981 vanemõpetaja, 1981–1992 dotsent, 1992–1993 TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituudi dotsent. Sakkos õpetas elektriajamite teooria, juhtimise ja projekteerimise, automaatjuhtimise teooria ning tehnoloogiliste protsesside modelleerimise kursusi. Ta koostas ka õppevahendeid.
Heinar Sakkose uurimisvaldkondadeks olid automatiseeritud magnetohüdrodünaamiliste (MHD) elektriajamite ja ‑seadmete teoreetilised ja rakenduslikud probleemid, kulgelektriajamid ning jõupooljuhtmuundurid. Ta osales TPI-s loodud MHD-pumba ning sulametalli valamise ja elektromagnetilise doseerimise seadmete rakendamisel ja tööstuslikul katsetamisel Ust-Kamenogorski Titaani- ja Magneesiumikombinaadis, Kaluši Keemia- ja Metallurgiakombinaadis ning Kaasani Mootoritootmiskoondises. Peale selle korraldas ta erialakonverentse ja toimetas teadustööde kogumikke. 1984 pälvis ta NSVL Rahvamajanduse Näituse pronksmedali. Heinar Sakkosel oli üle 90 teaduspublikatsiooni ja 13 autoritunnistust.
Heinar Sakkos oli teenistuja poeg ja Tiiu Sakkose abikaasa.