Leida Loone (kuni 1934. aastani Leida Rebane; 9. aprill 1911 Peterburi – 28. september 1969 Pangodi) oli eesti ajaloolane ja tõlkija.
1920. aastal võttis perekond Eesti kodakondsuse ja tuli Tartusse. Isa suri 1921. aastal ja ema kolis koos nelja lapsega Riisiperre. 1922. aastal siirdus pere Tallinna.
Pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli ta 1944–1945 ENSV Ajaloomuuseumi direktor. Nõukogude võimud vangistasid ta koos teiste muuseumitöötajatega ja süüdistasid teda riigikukutamise kavatsuses. Talle määrati karistuseks kolmeaastane vangistus, kuid ta vabastati vähem kui aasta pärast (Sirje Annist 2002). Aastatel 1947–1948 oli ta Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi vanemtöötaja, 1947–1950 Tallinna Õpetajate Instituudi ajalookateedri juhataja, 1947–1955 Tartu Õpetajate Instituudi ajalookateedri juhataja. Vallandati Tallinna Õpetajate Instituudist seni selgitamata motiividel.
Aastatel 1955–1966 oli ta Eesti NSV TA Majanduse Instituudi vanem teaduslik töötaja. Aastal 1965 osales ta Münchenis rahvusvahelisel majandusajaloo konverentsil.
Dotsent 1963, 1966. aastal sai ta ka doktorikraadi ajaloo alal. Seejärel töötas Tartu Riiklikus Ülikoolis, TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna NSVL ajaloo kateedri professor 1966–1969 ning sai 1966 ajaloo-keeleteaduskonna parteiorganisaatoriks (1967–1969) ja professoriks (doktoritöö "Agraarküsimus Eestis feodaalse tootmisviisi vastuolude teravnemise ja kriisi perioodil (1760.–1820. aastad)" kaitses ta Moskva Riikliku Ülikooli juures 1965).
VEKSA liige 1959–1969, viibis nn teadusliku stipendiaadina Rootsis 1956, 1959 ja 1963.
1969. aastal hukkus ta liiklusõnnetuses.
Tema isa Aleksander Rebane oli rätsep ja ema Emilie Rebane oli pedagoog. Tema vend oli kriminaalõiguse professor Ilmar Rebane.
Tema abikaasa oli ajaloolane Nigolas Loone, nende poeg on filosoof Eero Loone.
Tema lapselaps on politoloog Oudekki Loone.
{{netiviide}}: puuduv või tühi |url= (juhend){{netiviide}}: puuduv või tühi |url= (juhend){{netiviide}}: CS1 hooldus: url-olek (link)