Leo Normet

Leo Normet (1936. aastani Leopold-Bruno Norberg; 17. september 1922 Pärnu – 27. detsember 1995 Tallinn) oli eesti helilooja, muusikateadlane ja õppejõud.

Elukäik

Leo Normet õppis Pärnu Ühisgümnaasiumis ning seejärel Tartu Muusikakoolis klaveri erialal.

Sõja-aastatel oli ta pianist Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus alustas Eugen Kapi juhendamisel kompositsiooniõpinguid. 1950. aastal lõpetas Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni alal. Tema õpetaja oli Heino Eller.

Ta oli aastatel 1948–1957 Tallinna Muusikakooli ja 1954. aastast Tallinna Konservatooriumi õppejõud, sai 1970. aastal dotsendiks ja 1991. aastal professoriks.

Heliloojana on Leo Normet komponeerinud oopereid, operette, laulumänge, instrumentaalmuusikat, soolo- ja koorilaule.

Muusikateadlasena oli Normet tuntud eeskätt Sibeliuse uurijana. Väitekirja "Sibeliuse sümfooniad" kaitses ta Moskva Konservatooriumis 1969. aastal. Normet uuris ka eesti ja 20. sajandi heliloojate loomingut ning huvitus orientaalsest muusikast. Normet pidas loenguid ka Helsingis, Viinis, Torontos, Sorbonne’i ülikoolis Pariisis ja Baltimaades. Ta esines rahvusvahelistel konverentsidel ja tegi kaastööd teatmeteostele "Eesti nõukogude entsüklopeedia", "Die Musik in Geschichte und Gegenwart" ja "История музыки народов СССР". Ta oli mitmete muusikasaadete autor nii Eesti Raadios (sarjad "Kauged rahvad muusikas" ja "Maailma rahvad muusikas") kui ka Eesti Televisioonis.

Ta mängis Eesti Telefilmi kultusfilmiks saanud komöödias "Mehed ei nuta" (1968).

Leo Normet oli üks Eesti Muusikanõukogu asutajaid (1992)[viide?] ja esimene president[viide?], Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi (1983) ning Pariisi Ülikooli Esteetika ja Kunstiteaduse Instituudi juures tegutseva LERSEM-i auliige (1994)[viide?].

Isiklikku

Aastatel 1945–1960 oli Leo Normet abielus kirjaniku ja tõlkija Dagmar Normetiga. Nende poeg oli lavastaja Ingo Normet (1946–2022) ja tütar on raadioajakirjanik Haldi Normet (1953).

Abielust Marika Ojaga sündis tütar Evelin Normet (1962–2008).

1976. aastal tutvus Leo Normet Sirje Vihmaga, kellega ta aasta hiljem abiellus.

Muusikateosed

Operetid

Ooperid

Vokaaltsüklid

Klaverile

Koorile a cappella

Kujundusmuusika

Muusikateoreetilised teosed

Tunnustus

Mälestuse jäädvustamine

Aastatel 1984–1995 elas Normet Viljandis, kus tema toonase maja seinale paigaldati 2004. aastal mälestustahvel.[viide?]

Viited

  1. 1 2 Eesti Muusika Infokeskus: Leo Normet
  2. ↑ Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide.
  3. ↑ Ilmunud trükis: Лео Нормет. Симфонии Сибелиуса. Toimetanud Mart Humal, järelsõna Jaan Ross. Tallinn: Aleksandra, 2011. ISBN 9789949913008
  4. ↑ Leo Normet andmebaasis IMDb
  5. ↑ Sirje Vihma-Normet. Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga. Mälestused. Kirjad. Väljavõtted päevikust.[alaline kõdulink] Tallinn: Varrak, 2009. Lk 91.
  6. ↑ Teatris Estonia jõuti lavastaja Agu Lüüdiku käe all 1948. aastal küll peaproovideni, kuid mitte esietenduseni. Operett keelati ära põhjendusel, et see sisaldab liiga palju nõukogude moraalikoodeksiga kokkusobimatut vaba armastust ja liigset Lääne ees lömitamist. "Hermese kannul" sai eeskujuks Tallinnfilmi kultusfilmile "Vallatud kurvid". Rahva hulgas populaarseks saanud laul "Puhkuse veedame kõik Viljandis" (Leo Normeti sõnad ja viis) oli opereti hittlaule. Ivo Eensalu stalinistlikus retrostiilis lavastuse vabaõhu-esietendus toimus 2004. aasta juulis Pirita velotrekil. (Vt Aigi Viira. Motomuusikal "Hermese kannul" Õhtuleht, 21. mai 2004; Sirje Vihma-Normet. Operett, mis Viljandisse ei jõudnudki.[alaline kõdulink] Sakala, 25. august 2004.)
  7. ↑ Eesti Muusika Infokeskus: Leo Normet

Kirjandus

Raadiosaated