Lobotoomia on aju otsmikusagarate ja talamuse vaheliste ühenduste läbilõikamise operatsioon, mida kasutati 20. sajandi esimesel poolel peamiselt USA-s, Suurbritannias ja Skandinaaviamaades depressiooni, skisofreenia ja muude psüühikahäirete raviks.
Lobotoomiat on võimalik läbi viia kolmel viisil: kas kõrvaldatakse otsimikusagara osi, lõigatakse katki otsmikusagara ja talamuse vahelised ühendused või süstitakse neid ühendavaid kiudusid nii, et need muutuvad kõvaks.
Lobotoomia protseduuri teerajaja oli Portugali neuroloog António Egas Moniz, kelle arvates olid inimeste vaimselt haiglasliku käitumise taga otsmikusagaratest alguse saavad närviühendused. Monizi lobotoomia idee oli mõjutatud Šveitsi neuroloogist Gottlieb Burckhardtist, kes tegi 19. sajandil selles valdkonnas esimesi katsetusi. Monizi ravimeetod oli puurida kolju sisse auk, lükata terav ora ajusse ning seejärel saagimist meenutava liigutusega otsmikusagarate ja ülejäänud aju vahelised ühendused läbi lõigata. Moniz on kirjutanud ka monograafia „How I Came to Perform Frontal Leucotomy“, 1949. aastal pälvis ta oma meetodi eest Nobeli auhinna.
USA-s võttis 1936. aastal lobotoomia kasutusele Monizi katsetustest inspiratsiooni saanud neuroloog Walter Freeman. Ta reisis kõikjal USAs ja sooritas kokku ligi 3500 operatsiooni. Lobotoomiaid viidi läbi ka mujal maailmas. Näiteks 1940. aastatel opereeriti Suurbritannias ligi 1000 aju. Üks Suurbritannia viljakamaid lobotoomiate läbiviijaid oli Wimbledonis tegutsenud neurokirurg Wylie McKissock.
Kõige enam tehti lobotoomiat USA-s: operatsioonide koguarv küündis seal ligi 40 000-ni. Suurbritannias tehti operatsioone üle 20 000, kõik 1940. aastatest kuni 1970. aastate lõpuni. Rootsis tehti lobotoomiat vahemikus 1944–1963. Patsientidelt nõusolekut ei küsitud. Opereeritute hulgas olid lisaks vaimsete haiguste all kannatavatele inimestele arengupeetusega lapsed, homoseksuaalsed inimesed ja alkohoolikud. Kokku oli patsiente teadaolevalt ligikaudu 4500.
Norras opereeriti aastatel 1940–1960 ligikaudu 3000 inimest. Soomes läbis aastatel 1946–1969 operatsiooni 1500 inimest. Nõukogude Liit keelas lobotoomia 1950. aastal. Peamine põhjus oli operatsiooni jõhkrus ja ilmselge ebainimlikkus.
1950. aastatel hakati vaimseid probleeme ravima medikamentidega, näiteks skisofreenia raviks võeti kasutusele kloorpromasiin, ning lobotoomia muutus ebapopulaarseks. Operatsioonist loobumisele aitasid kaasa protseduuri vähene tulemuslikkus ja negatiivsed kõrvaltoimed. Mitmed riigid läksid 1950. aastatel lobotoomia keelustamise teed, ometi jätkati nende operatsioonide tegemist mingil määral 1980. aastateni näiteks USA-s, Suurbritannias ja Skandinaavias.
Lobotoomiat tehti inimestele, kes põdesid raskekujulisi vaimseid haigusi, nagu näiteks depressioon, skisofreenia või obsessiiv-kompulsiivne häire, aga ka inimestele, kellel oli näiteks õpiraskused. Opereeriti ka homoseksuaalseid ja vaimupuudega inimesi ning kriminaale.
Kui operatsioonil tehakse pisemgi viga, võib tagajärjeks olla apaatsus või surm. Korrektse operatsiooni korral ei ole patsiendi elule ohtu, samas tekib suur emotsioonide pidurdumine.
Lobotoomia tuum on see, et eemaldatakse vaimseid probleeme esile kutsuv ajuosa ehk lõigatakse ära probleemi juur. Soovitud paranemise asemel on tagajärg aga hoopis see, et otsmikusagar ei talitle enam nii nagu varem. Kui otsmikusagara talitlus väheneb, on tagajärgedeks apaatsus, iseloomu muutumine, tähelepanu hajumine, emotsioonide üleküllus. Lobotoomia võimalike tagajärgedena on välja toodud ka krambid, söögiisumuutused, nõrkus, kognitiivsed häired jms. Samas on iga juhtum erinev, mõne patsiendi seisund on muutunud veidi ka paremuse suunas.
Lobotoomia on saanud suurel hulgal kriitikat. See operatsioon tõi rohkem kasu patsientide hooldajatele kui patsientidele, seega oli tegu patsientide allasurumise meetodiga, saavutamaks nende üle paremat kontrolli. Samas on lobotoomiat läbi ajaloo püütud ka mingil viisil õigustada, viidates sellele, et selle kasutuselevõtuga üritati sellel ajal leevendada ülerahvastatud psühhiaatriahaiglate probleemi, samuti ei toiminud senikasutatud ravimeetodid. Samas on väidetud, et neid operatsioone praktiseerinud neuroloogid otsisid vaid tuntust ja ei hoolinud oma patsientide tegelikust käekäigust.
Avalikkuse suhtumist lobotoomiasse kujundas sel ajal kindlasti ka ilukirjandus. Robert Penn Warreni 1946. aasta romaanis "All the King’s Men" on lobotoomiat käsitletud kui midagi eriti jõhkrat. Ken Kesey 1962. aastal ilmunud romaanis "Lendas üle käopesa" on lobotoomia samuti rambivalgusse toodud, kus samuti protseduuri kujutatakse negatiivse nurga alt.