Marutaud on ägedakujuline närvisüsteemi viirushaigus, mis tekitab ajupõletikku ja lõpeb alati surmaga. Marutaudi põhjustab marutaudi viirus (Lyssavirus). Põhiliselt nakatuvad haigusesse imetajad. Viirus levib kokkupuutel haige looma süljega (sülg satub hammustusel haava), vigastatud naha või limaskesta kaudu. Haigusega nakatunud looma aju kahjustub, mille tagajärjel looma käitumine muutub agressiivsemaks ja suureneb risk, et loom hammustab ning haavab teisi loomi või inimesi.
Pärast hammustust levib haigus mööda närve ajju. Alles seejärel tekivad sümptomid. Ajavahemikku viirusega kokkupuutest sümptomite avaldumiseni nimetatakse inkubatsiooniperioodiks. See periood võib kesta mõnest nädalast kuni mõne kuuni. Sellel perioodil ei ole loom nakkusohtlik. Inkubatsiooniperioodi intensiivsust ja pikkust mõjutavad tegurid on: haava kaugus ajust, marutauditüüp ja looma olemasolev immuunsus.
Esmased marutaudi sümptomid sarnanevad gripi omadega; need väljenduvad nõrkuses ja ebamugavustundes. Võivad kaasneda ka palavik ja loidus. Haavas või hammustuskoldes tekib ebamugavustunne, sügelus ja kihelus.
Tekib ärevus, segadus ning ägestus. Haiguse süvenemisel muutub loom agressiivsemaks, suureneb ebatavalise käitumise hulk, metsloomadel kaob inimpelgus, suureneb süljevoolus ning heli- ja valgustundlikus, tekib veekartus ning halvatus. Pärast sümptomite ilmumist ei ole haigust enam võimalik ravida ning loom sureb.
Haigus kulgeb liigiti erinevalt. Marutaudil esineb agressiivne vorm ja vaikne vorm. Agressiivses vormis käitub loom ettearvamatult, ründab end ümbritsevat, võib vigasta end või teisi ilma põhjuseta. Seejärel tekib halvatus ning loom sureb. Vaikses vormis halvab haigus looma lihased järk-järgult kuni loom sureb. Puudub teiste ründamine ning etteaimamatu käitumine.
Koeral esineb sagedamini marutaudi agressiivne vorm. Haigus algab looma käitumise muutumisega: erutus- ja depressiooniseisund vahelduvad kiiresti; isu väheneb, tekib isuväärastus (koer närib ja neelab mittesöödavaid esemeid) ja neelulihaste osaline halvatus, mille tagajärjeks on neelamistakistus ja tugev süljeeritus. Kuni kolme päeva pärast algab haiguse erutusstaadium, kus loomal tekivad raevuhood, mille käigus ta ründab valikuta loomi ja inimesi. Ühtlasi võib koer lahti pääsedes rännata pikki vahemaid. Haiguse kolmandat staadiumi iseloomustab halvatuse levimine skeletilihastele ja lämbumine, millele järgneb surm. Haiguse vaikse vormi korral agressiivsus puudub, loomal tekivad kiiresti halvatusnähud, misjärel ta sureb.
Kassil areneb sagedamini marutaudi agressiivne vorm. Haiguse algstaadiumis on kassile iseloomulik püüd peituda, kassil võib olla palavik, väheneb söögiisu ning loom on vähem energilisem. Sümptomid arenevad kiiresti halvatuseks: loomal kaob jõud jalgadest, hingamine on raskendatud, tekivad probleemid neelamisega, kassil võivad olla krambid. Agressiivses vormis võivad tekkida hallutsinatsioonid, mis panevad kassi ilma põhjuseta end ümbritsevat ründama. Kass ründab ohvrit hammustades ja küünistades.
Kliinilised tunnused ilmnevad alguses ebamääraste seedehäirete ja intensiivse süljeeritusega. Mõne päeva möödudes tulevad veisel esile kesknärvisüsteemi häired – ülierutuvus ja ehmumine tugevate helide peale. Loom muutub rahutuks, kaabib maad ja puskleb. Tüüpilise tunnusena teeb loom sageli roojamis- ja urineerimiskatseid, seistes selg küürus, sabajuur üles tõstetud. Lahtipääsemisel ründab loom ettejäävaid objekte peaga. Marutaudi vaikse vormi korral võivad esmased tunnused kiiresti muutuda üldiseks halvatuseks. Lambal ja kitsel kulgeb haigus sarnaselt veisega. Veistel levib haigus ka piimaga, ehk vasikas võib nakatunud vanemalt saada haiguse.
Marutaud on hobusel harva esinev. Hobuse haiguse kliiniline pilt sarnaneb teetanuse omaga. Hammustuse piirkond kiheleb, loomal tekivad neelamishäired, ta ründab kehaga ruumi piirdeid. Hobune hakkab maas rullima ning etteaimamatult vigastama end või teisi loomi. Looma käitumine muutub taltsutamatuks vaid tundidega. Haigus halvab esmalt looma kõri ja lõualihaseid, seejärel liigub see edasi kogu kehasse. Surm saabub mõne tunni jooksul pärast looma lamama jäämist. Inimene võib nakatuda, kui ta vaatab looma läbi kandmata kaitsekindaid.[viide?]
Marutaud on sigadel harva esinev. See kulgeb tavaliselt agressiivse vormina. Esmalt tekivad seal gripi sümptomid: palavik, väsimus, valud. Alles pärast seda areneb haigus närvisüsteemi. Siga on erutatud, närviline ja jookseb sulus ringi. Seejärel võib tekkida probleeme liikumisel. Sea nägu hakkab tõmblema ning hakkab erituma palju sülge. Siga teeb palju närvilisi närimisliigutusi. Nakatunud emis sööb ära oma põrsad. Loom võib olla ebatavaliselt sõbralik või hoopis hakata ümbritsevat ründama. Nakatumisest surmani on umbes kolm päeva.
Rebasel ja kährikul esineb põhiliselt haiguse agressiivne vorm. Kesknärvisüsteemi häired ilmnevad esmalt inimese pelguse puudumisena ning orientatsiooni kadumisena. Loomad kaotavad võime juua (hüdrofoobia) ning esinevad krambid. Loomad võivad liikuda inimasulatesse ja tungida ka hoonetesse, rünnata ettejäävaid mets- ja koduloomi. Inimese provotseerimatut ründamist täheldatakse üliharva.
Kui on tekkinud esmased sümptomid, pole haigust võimalik enam ravida. Pärast haigustekitajaga kokkupuutumist tuleb kohe pöörduda veterinaari poole. Nii on võimalik haigust enne sümptomite tekkimist kontrolli all hoida.
Kohe pärast haava tekkimist või nakatanuga kokkupuudet tuleb külastada veterinaari ning vaktsiinidoosi tõhustada. Haigusega kokku puutunud loomadel tuleb tekitada isolatsioon, kus neid tuleb jälgida vähemalt 45 päeva. Kui jälgimise all oleval haigusega nakatunud loomal esineb marutaudi sümptomeid, siis tuleb loom kohe eutaneerida ning saata diagnostika laborisse uurimiseks.[viide?]
Kui vaktsiinipass on aegunud, tuleb kordusvaktsineerimist kaaluda iga isendi puhul individuaalselt. Arvesse tuleb võtta sümptomite raskusastet ja looma üldist tervist. Kordusvaktsineerida on võimalik loomi, kes on varem vähemalt ühe korra olnud marutaudi vastu vaktsineeritud. Pärast kordusvaktsiini tuleb hoida looma pideva omaniku jälgimise all ning sümptomite tekkel tuleb kohe pöörduda veterinaari poole, kes teostab eutanaasia.[viide?]
Hetkest, mil vaktsineerimata loom puutub kokku haigusega, on kohustuslik loom eutaneerida. Vaktsiini ei manustata, kuna sellel puuduks efekt. Nii lühikese aja jooksul ei ole vaktsiin võimeline mõjuma, et haigust ära hoida või kontrolli alla saada.[viide?]
Marutaudi ennetamise võimalikud meetodid:
2005. aastal alustati Põhja-Eestis marutaudi leviku ohjeldamist. Selleks kasutati vaktsiinisöötasid, mida külvati õhust väikelennukitega. Vaktsiinisööt ehk peibutussööt sisaldab kalajahumassi, kuhu on peidetud kapseldatud marutaudi vedelvaktsiin. 2006. aastal laiendati vaktsineerimisterritoorium kogu Eestit hõlmavaks. Pärast vaktsiinikülvi vähenes marutaudi haigestumine üle kahe korra. 2005. aastal oli haigestumisjuhtusid 266 ja 2006. aastal 114. 2013. aastast on Eesti ametlikult marutaudivaba riik, kuid sellegipoolest toimub Eestis kaks korda aastas metsloomade vaktsineerimine. See toimub puhvertsoonis, mille kaugus on 50 kilomeetrit Venemaa maismaapiirist ja 30 kilomeetrit Narva jõest. Lemmikloomade vaktsineerimine on kohustuslik ning seda tuleb teha iga kahe aasta tagant.[viide?]
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link){{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)