Paul Johansen (10. detsember (vkj) / 23. detsember) 1901 Tallinn – 14. aprill 1965 Hamburg) oli taani päritolu Eesti ja Saksa ajaloolane.
Paul Johansen sündis Tallinnas taanlasest maaparandusinseneri Jens Christian Johanseni perekonnas. Ta õppis Tallinna Toomkoolis ning lõpetas selle 1919. aastal. Sama aasta suvel astus ta õppursõdurina rahvaväkke, ent Vabadussõja rinnetele ta ei jõudnud. Sama aasta lõpus asus ta õppima Kopenhaagenisse ja peagi Saksamaale, esialgu agraarinseneriks, ent peagi loobus ta sellest suunast ajaloo kasuks. 1924. aastal sai Johansen Leipzigi ülikooli ajaloodoktoriks, promoveerus ta 1925. aastal dissertatsiooniga "Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter" ("Eestlaste asustused ja põllunduse olemus keskajal") ning sai Filosoofiadoktori (dr. phil.) teadusliku kraadi. Naasis Eestisse ja asus tööle Tallinna Linnaarhiivis.
Paul Johansenist kujunes peagi üks olulisemaid Eesti ajaloolasi, ta uuris läbi tohutu hulga materjale nii Tallinna vanema ajaloo, eriti asustuse (rahvastiku) ajaloo, kui ka agraarajaloo kohta, olles viimasele suunale üheks alusepanijaks Eestis. Tema ilmselt olulisemaks teeneks on Taani hindamisraamatus leiduva agraar- ja asustusajaloolise materjali uurimine ja tõlgendamine, mille tulemuseks oli põhjalik ülevaade 13. sajandi Põhja-Eesti asustus- ja agraaroludest. Samuti juhtis Johansen tähelepanu Wanradti ja Koelli katekismusele kui esimesele kindlalt teada olevale osaliselt eestikeelsele trükisele. Tema suurimaks tööks kujunes asustus-ajalooline teos "Die Estlandliste des Liber Census Daniae", mis ilmus 1933. aastal ja selgitas palju asustusalaseid probleeme Eesti põhjaosa aladelt, mis olnud Taani kuningriigi valduses. Johansen leidis Rootsi arhiivist ka Paide linna asutamisüriku ning tegi muidki olulisi avastusi. 1934. aastal sai temast Tallinna linnaarhivaar.
1939. aasta lõpus siirdus Johansen koos baltisakslastega Saksamaale ning jätkas ajaloolasetööd Hamburgi Ülikoolis. 1942–1945 oli ta sunnitud teenima tõlgina Saksa idavägedes. Sealjuures külastas ta 1944. aastal veel viimast korda ka Eestit.
1945–1946 oli ta sõjavangis ning naasis seejärel Hamburgi Ülikooli, kus õpetas kuni surmani. Hamburgis töötas ta usinasti ka "Hansa ajalooühingus". 1951. aastal ilmus tema sulest Stockholmis raamat "Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland", milles ta muu hulgas esitab hüpoteesi, et Tallinn on kasvanud kokku kahest asustustuumikust, ühest skandinaavia (Oleviste / St. Olai) ja ühest saksa (Niguliste / St. Nikolai) omast. 1964. aastal esitas Johansen hüpoteesi, et Balthasar Russow võib olla eesti päritolu. Kuid nii see uurimus kui ka mitu muud tööd (näiteks Läti Henriku elu ja tegevuse uurimine) jäid pooleli, kuna ta suri juba järgmise aasta kevadel. P. Johansen seostas Tallinnaga ka Tallinna nimetamisväärse renessansimaalija Michel Sittowi, kelle portreid oldi enne seda kirjutatud ühe flaami meistri arvele.