Pirita klooster

 See artikkel räägib keskaegsest kloostrist; praegu tegutseva kloostri kohta vaata artiklit Pirita uus klooster.
Pirita klooster
Kloster Mariendal
Riik Eesti
Asukoht Pirita mäel, Pirita jõe ääres
Ehituse algus 1417
Sissepühitsemine 1436
Koordinaadid 59° 28′ 0,4″ N, 24° 50′ 9,9″ E
Pirita kloostri kirik

Pirita klooster oli Birgitiinide ordu klooster Tallinnas Pirital Pirita mäel, Pirita jõe ääres

Et klooster oli pühitsetud neitsi Maarjale, anti sellele ladina keeles nimeks Vallis Mariae ehk saksapäraselt Marienthal ('Maarja org') ja rootsi traditsioonis Mariendal. Kaasaegsetes dokumentides on kasutatud ka nimetusi Püha Birgitta klooster (sunte Birgitta kloster) ja St. Birgitta. Kloostri eestipärane nimi Pirita, mis sai levinuks 20. sajandi algul, tuleneb Brigitta rootsipärasest lühivariandist Brita/Britta.

Pirita kloostri kiriku fassaad 19. sajandil. Vaade läänest.
Autor: Carl Faehlmann
Pirita kloostri asendiplaan 19. sajandist.
Autor: Carl Faehlmann
Pirita kloostri kiriku fassaad tänapäeval

Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoone keskaegses Eestis. Birgitta ordu emakloostriks oli alates 1384. aastast Kesk-Rootsis asuv Vadstenas. Pirita klooster Läänemere idakaldal oli selle ordu kolmas (kloostrid asusid Tallinna, Lübecki ja Stralsundi lähedal) tütarklooster.

Pirita kloostri varemed, vaade lääne poolt (u 1900. aastal)

Ajalugu

Rajamine

Pirita (Püha Birgitta ordu) klooster asutati 1407. aastal kolme hansakaupmehe – Hinrich Swalbarti, Hinrich Huxeri ja Gerlich Kruse – eestvedamisel. Krundi, väljaspool Tallinna linnasarast kinkis kloostrile kohalik Saksa ordu riik. 1411. aasta Johannes XXIII bullaga sai Pirita kloostri asutamine ametliku kinnituse. Kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt.

Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, Pirita kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.

Kloostri allakäik ja häving

Kloostri allakäik algas 1525. aasta reformatsiooni järel. 1564. aastal laastas klausuuri kahjutuli. 1575. aastal, Liivimaa sõja ajal, rüüstasid Vene väed Ivan Julma juhtimisel kloostrit esimene kord. Klooster põletati lõplikult maha 1577. aastal, kui seda rüüstasid Liivimaa sõja käigus Tallinna piiravad Vene väed Ivan IV juhtimisel. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, kus elasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.

Arheoloogilised uuringud

Esimesed arheoloogilised väljakaevamised võeti Pirita kloostrivaremetes ette juba aastatel 1934–1936 Tartu Ülikooli kunstiajaloo professori Sten Karlingi ja tema õpilase Armin Tuulse juhtimisel. Pärast Teist maailmasõda jätkati kloostrikompleksi väliuurimis- ja konserveerimistöid, viimati põhjalikumalt aastatel 1975–1983. Arheoloogilistel väljakaevamistel leitud rikkalik tarbekeraamika, peensepis ning ordusümboolikaga kuldsõrmused, annavad rangete ordureeglite taustal pildi hoopis luksuslikumast elulaadist.

Hooned ja ehitus

Kloostri kirik

 Pikemalt artiklis Pirita kloostri kirik

Pirita kloostri kirik, mille sisemõõtmed olid 24×56 m, lääneviilu kõrgus 35 m, pindala 1360 m²) oli suurim kirikuhoone keskaegses Eestis.

Pirita vana kalmistu

 Pikemalt artiklis Pirita vana kalmistu

Kloostrikorraldus

Püha Birgitta asutatud Püha Birgitta ordu põhimõtteid ja sisekorda järginud klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.

Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal. Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.

Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.

Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui ka meesklausuuri keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naisklausuurist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.

Abtissid

Peakonfessorid

Pirita uus klooster

Pirita uus klooster
 Pikemalt artiklis Pirita uus klooster

1992. aastal taotles Birgitta ordu juht ema Tekla Famiglietti Eesti valitsuselt Birgitta ordu Tallinna kloostri varemete rendilevõttu. 1994. aastal asusid Birgitta ordu nunnad Eestisse. Nad elasid esialgu Vatikani saatkonna hoones Kadriorus ja seejärel katoliku kiriku Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majas vanalinnas Munga tänav 4, kus asus ka nende ajutine klooster. Klooster taastati Pirital 2001. aastal, kui vana kloostri varemete lähedusse ehitati uus kloostrihoone.

Pirita kloostri varemed, 1991
Kloostrihoone varemed, 2012

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Rajamaa, Ruth (2007). "Pirita kloostri asutamine ja üles ehitamine 1407–1436 Rootsi allikate valguses" (PDF). Kunstiteaduslikke Uurimusi. 4 (16): 75.
  2. ↑ Rajamaa, Ruth (2018). Katkenud laul. Pirita klooster 1407-1607. Argo, lk 8. ISBN 978-9949-607-55-6
  3. ↑ Rajamaa 2018, lk 8.
  4. ↑ Juhan Kreem, Kersti Markus, Kes asutas Pirita kloostri?, "Kunstiteaduslikke Uurimusi", 2007, nr 4, lk 60-71
  5. ↑ Jaan Tamm, Vana Liivimaa suurimast kloostrist - Piritas arheoloogilise leiumaterjali põhjal - Tallinna Linnamuuseumi pressiteade, 13.03.2015
  6. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 Rajamaa 2018, lk 269.
  7. ↑ 1413–1415 oli Liivi ordu maameister Dietrich Torck
  8. ↑ Rajamaa 2007, lk 104.
  9. 1 2 3 Rajamaa 2018, lk 181.
  10. ↑ Rajamaa 2018, lk 278
  11. 1 2 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1: Estland, Görlitz, 1930, lk.39)

Kirjandus

Välislingid