Jevgeni Viktorovitš Tarle (vene keeles Евгений Викторович Тарле) (8. november (27. oktoober vkj) 1874 Kiiev – 5. jaanuar 1955 Moskva) oli juudi päritolu Venemaa ja NSV Liidu ajaloolane, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1927).
Jevgeni Tarle oli kaupmehe poeg. Talle pandi isapoolse vanaisa järgi nimeks Grigori, kuid 1893. aastal võttis endale uueks eesnimeks Jevgeni, kui astus õigeusku ja laskis end ristida, et saaks abielluda Olga Mihhailovaga, kes kuulus vene aadlisse. Jevgeni ja Olga elasid koos üle 60 aasta, aga nende ainus laps, poeg Viktor suri kolmeaastaselt 1899. aastal.
Tarle lõpetas 1892. aastal Hersonis gümnaasiumi ja astus ajaloolase Fjodor Uspenski soovitusel Odessa ülikooli, mida tollal nimetati Novorossija ülikooliks. Järgmisel aastal jätkas ta õpinguid Kiievi ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas 1896. aastal.
Üliõpilaspõlves sai Tarlest marksist ja ta osales sotsiaaldemokraatlikus liikumises. Tihti kohtus ta Kiievi tehasetöölistega niihästi lektori kui agitaatorina. 1. mail 1900 vahistati ta Anatoli Lunatšarski kõne ajal. Ta saadeti Hersonisse politsei järelevalve alla ning tal keelati õpetada keiserlikes ülikoolides ja gümnaasiumides. Augustis sõitis ta koos oma naisega Varssavisse, kus avaldas ajakirjanduses artikleid ajaloo kohta. 1901 lubati tal 2 päevaks Peterburi sõita, et ta saaks kaitsta magistrikraadi. Magistritöö kirjutas ta inglise utopistist Thomas More'ist.
Ta oli aastatel 1903–1917 Peterburi Ülikooli eradotsent ja 1913–1918 Tartu Ülikooli üldajaloo professor.
Hiljem töötas ta Peterburi Ülikoolis ja Moskva Riiklikus Ülikoolis. Ta uuris Euroopa, eelkõige Prantsusmaa ajalugu (peamiselt Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni ajajärku) ning diplomaatia ajalugu, hiljem ka Krimmi sõda.
1931–1932 oli ta asumisel Almatõs.