Karl Orviku (17. veebruarini 1927 Janson, Jaansoon; 17. august 1903 Kohtla, Ida-Virumaa – 7. märts 1981 Tallinn) oli eesti geoloog, loodusteaduste doktor (1940), geoloogia-mineraloogiadoktor (1946), Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1946).
Karl Orviku sündis Karl Jansoni perre, kes tegeles Kohtla mõisas meiereitööga. Karl Orviku ema oli Kai Jaanson.
Lapsepõlve veetis Püssi mõisas ja selle ümbruses, kus ta mängis mõisa karjase, viinameistri ja sepa lastega.
Karl Orviku kasvas üles mitmekeelses keskkonnas, kus ta omandas varajaselt saksa ja vene keele alused.
1909 taheti ta saata Lüganuse köstrikooli õppima, kuid see kool ei sobinud Karlile ning ta loobus kooliskäimisest pärast esimest päeva. 1910. aastal asus ta õppima Erra-Liiva kooli, peale mida jätkas õpinguid Rakvere kolmes koolis. 1915. aastal õppis ta Rakvere Virumaa Poeglaste Reaalgümnaasiumis. 1922. aastal lõpetas ta Rakvere poeglaste gümnaasiumi ning alustas Tartu Ülikoolis geoloogiaõpinguid.
1923 viis Orviku iseseisvalt läbi uuringu Põhja-Eesti klindi kivimite litoloogia kohta.
1930 lõpetas Tartu Ülikooli geoloogiamagistrina, 11. mail 1940 kaitses ta väitekirja ja 24. mail samal aastal tunnustas ülikooli valitsus ta doctor philosophiae naturalis kraadi vääriliseks. 1946. aastal anti talle Eesti NSV-s geoloogia-mineraloogia doktorikraad ning geoloogiaprofessori nimetus.
Aastatel 1926-1958 töötas ta Tartu Ülikooli geoloogiakateedris (1926-1930 geoloogiakabineti abijõud, 1931–1939 vanemassistent, aastast 1939 instruktor-assistent, 1944-1956 Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiakateedri juhataja).
1937. aastal osales ta Gröönimaal läbi viidud ekspeditsioonil, kus ta laiendas teadmisi kristalsete kivimite geoloogiast.
1946. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1954. aastal akadeemikuks. Aastail 1944-1956 oli ta geoloogiakatadeedri juhataja. Aastatel 1947-1952 oli ta ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi asedirektor, aastail 1954-1968 samas direktor.
Aastatel 1946–1952 Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees, aastast 1963 auliige.
Aastail 1961–1965 oli ta Rahvusvahelise Kvaternaariuurimisliidu täitevkomitee liige.
Oli Eesti nüüdisaegse litoloogia rajaja ja litostratigraafia arendaja. Avaldanud põhjapanevaid uurimusi kvaternaarigeoloogia (eriti Pleistotseeni stratigraafia), meregeoloogia, neotektoonika ja geoloogia ajaloo alalt. Oli eluta looduse kaitse ja geoloogilise terminoloogia korrastamise pioneer. Algatas Eesti geoloogia ajaloo ja geoloogiaalaste kirjutiste refereerivate kokkuvõtete koostamise.
Kuus aastat pärast Orviku surma (10. oktoober 1987) paigaldati Karl Orviku pronksist büst esimest korda Rakvere Vabaduse Kooli (tollal: Rakvere I Keskkool). Büsti pidulik avamine toimus kooli 75. aastapäeva tähistamise käigus. 2008. aasta alguses avastati, et skulptuur on kadunud.
Pärast vargust alustati uue büsti valmistamiseks raha kogumist. Kuju taastamine läks maksma 45 000 krooni, mille suurimad toetajad olid Rakvere linnavalitsus, Virumaa Muuseumid ja Oleg Gross. Teine büst valmis samuti pronksist. 2009. aastal toimus Karl Orviku büsti taasavamine.
Karl Orviku abikaasa oli Leonidia Orviku. Nende poeg Kaarel Orviku (1935–2021) oli samuti geoloog.