Thomas Mann
 |
See artikkel räägib saksa kirjanikust. Samanimelise ameerika näitleja kohta vaata artiklit Thomas Mann (näitleja). |
| Thomas Mann | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
Paul Thomas Mann 6. juuni 1875 Lübeck |
| Surmaaeg |
12. august 1955 (80-aastaselt) Zürich |
| Matmispaik | Kilchbergi kalmistu |
| Alma mater | |
| Amet | esseist, kirjanik, luuletaja, muusik |
| Lapsed | Erika Mann, Klaus Mann |
| Pereliikmed | Heinrich Mann |
| Autasud | Nobeli kirjandusauhind |
| Autogramm | |
 | |
Paul Thomas Mann (6. juuni 1875 Lübeck – 12. august 1955 Kilchberg Zürichi lähedal) oli saksa kirjanik, Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1929).
Elukäik
Thomas Mann sündis Lübeckis jõuka kaupmehe ja senaatori Thomas Johann Heinrich Manni perekonnas. Tema ema Júlia da Silva Bruhns oli Brasiilia päritolu: Júlia isa oli portugallane ja ema indiaani päritolu kreool. Pärast isa surma 1891. aastal kolis pere Münchenisse.
Thomas kasvas viielapselises peres. Vanuse järgi olid need Luiz Heinrich Mann, Paulo Thomas, Júlia Elisabeth Therese (hüüdnimega Lula), Carla Augusta Olga Maria ja Karl Victor. Mõlemad õed lõpetasid enesetapuga, Carla 1910. ja Lula 1926. aastal.
1905. aastal abiellus Thomas Mann jõukast juudi perest pärit Katia Pringsheimiga (1883–1980), neil oli kuus last.
1933. aastal lahkus Mann Saksamaalt ning jätkas Šveitsis ja USA-s elades võitlust inimsuse ja kultuuriväärtuste eest. 1936 hakkas ta Tšehhoslovakkia kodanikuks. 23. juunil 1944 sai ta USA kodakondsuse naturalisatsiooni korras ja elas kuni 1952. aastani Los Angeleses. Viimastel eluaastatel elas ta Šveitsis.
Thomas Mann oli üks väheseid Saksa emigrante, kes Teise maailmasõja ajal võtsid natsismi vastu sõna. Alates oktoobrist 1940 salvestas ta USA-s igal kuul 8-minutilise saksakeelse kõne, see toimetati Suurbritanniasse ja BBC mängis need ette. Oma kõnedes kujutas ta Hitlerit ja tema "rüütleid" metslastena, kes ei tea ega hooli euroopalikust kultuurist midagi.
Looming
Thomas Mann kujutab nii inimese hingeelu kui ka sotsiaalset keskkonda erakordse täpsusega ning suhtub ainesse tihti irooniliselt.
Tema esikteos oli novellikogu "Väike härra Friedemann" (1898).
Ta sai tuntuks esikromaaniga "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (1901), mis jälgib ühe suurkaupmeeste suguvõsa mandumist nelja põlvkonna vältel. Romaani aluseks on tema perekonna lugu.
Teosed
- "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (eesti keeles 1936, 1993; tõlkija Jaan Kangilaski)
- "Võlumägi" (1924; eesti keeles 1937, 1939, 1995, 2008; tõlkija Marta Sillaots)
- "Seikleja Felix Krulli pihtimused" (eesti keeles 1959, 1995; tõlkija Edgar Oissar)
- "Seadus" (eesti keeles 1975; tõlkija Lii Ojamaa – Loomingu Raamatukogu 23, 1975)
- "Mario ja võlur" (eesti keeles 1982; tõlkija Vilma Jürisalu)
- "Doktor Faustus" (eesti keeles 1987; tõlkija Helga Kross)
- "Novelle" (eesti keeles 1987; tõlkija Heli Mattisen)
- "Surm Veneetsias" (eesti keeles 1998, 2005; tõlkija Heli Mattisen)
- "Lotte Weimaris" (eesti keeles 2001; tõlkija Leo Metsar)
- "Peremees ja koer" (eesti keeles 2003; tõlkijad Eve Sooneste, Heli Mägar)
- "Völsungite veri. Segadus ja varajane valu" (eesti keeles 2006; tõlkija Heli Mägar)
Tunnustus
- 1929 – Nobeli kirjandusauhind
- 1942 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
- 1949 – Goethe auhind
- 1950 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
Isiklikku
Kirjanik Heinrich Mann oli Thomas Manni vanem vend.
Ka Thomas Manni poeg Klaus Mann oli kirjanik, kelle tuntuim teos on "Mefisto". Romaani ainetel valmis ungari režissööril István Szaból 1981. aastal samanimeline film. Tütar Erika Mann (1905–1969) oli näitleja, kabareekunstnik, kirjanik ja toimetaja.
Thomas Mannil oli suvila Leedus Kura säärel Nida linnas.
Thomase naine oli Katia.
Kirjandus
- Katia Mann, "Minu kirjutamata memuaarid" (kirjaniku abikaasa mälestused). Tõlge, kommentaarid ja järelsõna: Heli Mägar. Loomingu Raamatukogu 2003, nr. 27/29
- "Nobeli auhind" (sõnum) – Looming 1930, nr 1, lk 123–124
- Harald Paukson, "Perekonnaromaanist" (Buddenbrookide, Forsyte'ide saaga, Kristiina Lauritsatütre eestindamise puhul) – Looming 1936, nr 7, lk 773–780
- "Lahkus Thomas Mann" – Looming 1955, nr 9, lk 1147–49
- "Thomas Manni kirjad" (sõnum) – Keel ja Kirjandus 1963, nr 5, lk 317–318
- "Uut Thomas Mannist" (sõnum) – Looming 1965, nr 11, lk 1759
- "Thomas Manni vaadetest" (sõnum) – Looming 1966, nr 12, lk 1951
- 20. sajandi väliskirjandus (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1971, lk 365–379
- Väliskirjandus XIX ja XX sajandi vahetusel (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1974, lk 351–368
- Ursula Põks, "Thomas Mann 100" – Looming 1975, nr 6, lk 1049–50
- Lennart Meri, "Manniga ja Mannita" (reisikiri Th. Manni 100. sünniaastapäeva sümpoosionist Münchenis) – Looming 1976, nr 1, lk 89–117 ja raamatus: L. Meri, "Presidendikõned", Ilmamaa, Tartu 1996, 2. trükk Tartu 2005, lk 69–111
- Triin Soomets, "Vargamäe või Võlumägi ehk Krõõt Paasi ja Hans Castorpi imelikke juhtumisi = Wargamäe oder Zauberberg, oder die Merkwürdigkeiten Abenteuer des Kreet Paas und Hans Castorp" – kogumikus "Teise peeglis: saksa-eesti kirjandusdialoog = Im Spiegel des anderen : deutsch-estnischer Literaturdialog, Tartu Ülikooli Kirjastus 2006, lk 214–229
Viited
- 1 2 Lõhmus, Alo (6. august 2023). "Kuidas Leedu hõivas endise Saksa linna Memeli. Selleks tuli maha suruda Prantsuse sõdurite vastupanu". Eesti Ekspress. Vaadatud 6. augustil 2023.
Välislingid
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Thomas Mann |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Thomas Mann |
- Heli Mägar, "Mannide dünastia teleekraanil" – Sirp 28. jaanuar 2005, lk 18
- Mihhail Lotman, "Kummardus Thomas Mannile" – Postimees 16. juuli 2005, lk 21
- Peeter Olesk, Romaaniülikool: Thomas Mann "Doktor Faustus" – Eesti Päevaleht 23. november 2007, lk 28
- Ilmar Vene, "Mann contra Spengler" (Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäigu" arvustus) – Sirp 16. märts 2012, lk 5
1901 Prudhomme • 1902 Mommsen • 1903 Bjørnson • 1904 F. Mistral, Echegaray • 1905 Sienkiewicz • 1906 Carducci • 1907 Kipling • 1908 Eucken • 1909 Lagerlöf • 1910 von Heyse • 1911 Maeterlinck • 1912 Hauptmann • 1913 Tagore • 1915 Rolland • 1916 von Heidenstam • 1917 Gjellerup, Pontoppidan • 1919 Spitteler • 1920 Hamsun • 1921 France • 1922 Benavente • 1923 Yeats • 1924 Reymont • 1925 Shaw • 1926 Deledda • 1927 Bergson • 1928 Undset • 1929 Mann • 1930 Lewis • 1931 Karlfeldt • 1932 Galsworthy • 1933 Bunin • 1934 Pirandello • 1936 O'Neill • 1937 du Gard • 1938 Buck • 1939 Sillanpää • 1944 Jensen • 1945 G. Mistral • 1946 Hesse • 1947 Gide • 1948 Eliot • 1949 Faulkner • 1950 Russell • 1951 Lagerkvist • 1952 Mauriac • 1953 Churchill • 1954 Hemingway • 1955 Laxness • 1956 Jiménez • 1957 Camus • 1958 Pasternak • 1959 Quasimodo • 1960 Perse • 1961 Andrić • 1962 Steinbeck • 1963 Seféris • 1964 Sartre • 1965 Šolohhov • 1966 Agnon, Sachs • 1967 Asturias • 1968 Kawabata • 1969 Beckett • 1970 Solženitsõn • 1971 Neruda • 1972 Böll • 1973 White • 1974 Johnson, Martinson • 1975 Montale • 1976 Bellow • 1977 Aleixandre • 1978 Singer • 1979 Elýtis • 1980 Miłosz • 1981 Canetti • 1982 García Márquez • 1983 Golding • 1984 Seifert • 1985 Simon • 1986 Soyinka • 1987 Brodski • 1988 Mahfuz • 1989 Cela • 1990 Paz • 1991 Gordimer • 1992 Walcott • 1993 Morrison • 1994 Ōe • 1995 Heaney • 1996 Szymborska • 1997 Fo • 1998 Saramago • 1999 Grass • 2000 Gao • 2001 Naipaul • 2002 Kertész • 2003 Coetzee • 2004 Jelinek • 2005 Pinter • 2006 Pamuk • 2007 Lessing • 2008 Le Clézio • 2009 Müller • 2010 Vargas Llosa • 2011 Tranströmer • 2012 Mo • 2013 Munro • 2014 Modiano • 2015 Aliaksijevič • 2016 Dylan • 2017 Ishiguro • 2018 Tokarczuk • 2019 Handke • 2020 Glück • 2021 Gurnah • 2022 Ernaux • 2023 Fosse • 2024 Han • 2025 Krasznahorkai • 2026 Carson