Udo Kolk (4. mai 1927 Tartu – 25. juuli 1998 Tartu) oli eesti folklorist.
Töötas aastatel 1955–1992 Tartu Riikliku Ülikooli eesti rahvaluule ja kirjanduse õppejõuna.
Tema peamised uurimisvaldkonnad olid eesti regivärss ja rahvamuusika. Eriti hinnatavad on tema teaduslikud avastused vana rahvalaulu korduvatest elementidest.
Ta kogus rahvaluulet, korraldas kogumisekspeditsioone ja rahvaloomingu filmimist ning on kirja pannud üle 1000 rahvaviisi.
Kolk osales "Vana kandle" väljaandmises ning on koos Richard Ritsingu ja Aino Valmetiga koostanud kogumiku "Leegajused. Soome-ugri rahvaste laule" (LR 1970, nr 29/30, 200 lk) ja kirjutanud sellele eessõna.
Ta oli 1955. aastast Heliloojate Liidu liige ja 1971. aastast Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige.
„"On ju riikliku iseseisvuse sügavam mõte vaimses iseseisvuses. Kui me oma rahvuskultuuri üksnes inimõiguste deklaratsiooni tasemel ei kuuluta, vaid tõepoolest armastame selle rikkusi (emakeel, kunst) ja neid kasutus- ja arendusväärseiks peame, ei jää meil märkamata, et see varandus võimaldab meie vaimset arengut ja rikastumist hoopis avaramas ja sügavamas plaanis kui majandusliku surutise või ka ahnuse kukil tulvav moodne kommertskultuur oma pealiskaudsusega, küünilise materialismiga, vaimsust piirava ja nivelleeriva toimega, oma anglomaaniaga, mis on viinud mõnegi lihtsa eestlase raskustesse kaupluses või ajalehtede lugemisel. Rahvustunne on tänapäeval inimese aususe ja vaimse taseme proovikivi vast suuremal määral kui kunagi varem."
("Koidulast ja tema ande arenguloost" – Postimees 24. detsember 1993, lk 7)“
Udo Kolgi ja muusikateadlase Helju Taugi (1930–2005) poeg on pianist ja muusikaprodutsent Madis Kolk (sündinud 1953).
Udo Kolk oli kirglik maletaja ja osales Tartu-Tallinna kirjanike malematšides.
Ta on maetud Raadi kalmistule Tartus.