
Valdur Ohmann (sündinud 14. juunil 1958 Kiviõlis) on eesti ajaloolane, arhivaar.
Valdur Ohmann on katelsepa ja haljastustöötaja poeg.
1976. aastal lõpetas ta Kiviõli 1. Keskkooli, 1984. aastal Tartu Riiklik Ülikooli ajaloo-osakonna, M.A. (teadusmagister) (arhiivindus, 2000, TÜ), väitekiri "Eesti NSV Siseministeeriumi institutsionaalne areng ja arhivaalid (1940–1954)".
Aastatel 1976–1978 töötas Ohmann Kiviõli Põlevkivikeemiatehases, oli 1984–1986 Rakveres 38. kutsekeskkooli ja 1986–1988 Tallinnas 6. kutsekeskkooli ajalooõpetaja, 1988–1991 ORKA (aastast 1989 Riigiarhiiv) publikatsioonide osakonna arhivaar, 1991–1999 Eesti Riigiarhiivi filiaali (Parteiarhiivi) direktor, 1999–2001 Rahvusarhiivi eraarhiiviosakonna arhiiviteenuste ja eraarhiivide talituse juhataja, 2001. aastast Riigiarhiivi kogude osakonna teatmetalituse arhivaar. Aastast 2012 Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo peaspetsialist.
1. jaanuaril 2025 siirdus ta Rahvusarhiivist vanaduspensionile.
Valdur Ohmanni uurimisvaldkonnad on arhiivindus ning Eestimaa Kommunistlik Partei, ENSV Sisemininisteerium ja julgeolek stalinismi perioodil. Tegelenud ENSV Siseministeeriumi ja ENSV Julgeolekukomitee dokumentide koondamisega Eesti Riigiarhiivi (oli aastast 1993 ENSV Siseministeeriumi ja ENSV Riikliku Julgeolekukomitee dokumente vastuvõtva komisjoni aseesimees). Esinenud rahvusvahelistel KGB, kommunistliku partei dokumentide kogumist, säilitamist ja kasutamist käsitlevatel konverentsidel ja seminaridel. Osalenud dokumentide kogumike ("Eesti Vabariigi sisepoliitika 1918–1940" jmt) ja näituste koostamisel. Oli aastatel 1993–1996 Eesti Arhivaaride Ühingu juhatuse esimees, 1996–1999 revisjonikomisjoni esimees, 1999–2006 juhatuse liige. Avaldanud 20 teaduspublikatsiooni ja populaarteaduslikke artikleid.
Tema abikaasa on arheoloog Heidi Luik.
Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 24