Peamised narratiivid
Kremli-meelne desinformatsioon kasutab korduvaid narratiive, mida kohandatakse eri sihtrühmadele, riikidele ja poliitilistele kriisidele. Need narratiivid ei ole alati omavahel loogiliselt kooskõlas, kuid nende eesmärk on sageli sihtrühma segadusse ajamine, usaldamatuse tekitamine, ühiskondlike lõhede võimendamine ja Venemaa tegevuse õigustamine.
EUvsDisinfo on Kremli-meelses desinformatsioonis eristanud muu hulgas viit üldist narratiivimalli: „eliit rahva vastu”, „ohustatud väärtused”, „kaotatud suveräänsus”, „peatne kokkuvarisemine” ja pilkamisele rajatud „hahaganda”. Ukraina-vastase sõja ajal on need põimunud konkreetsemate sõjanarratiividega, nagu Ukraina „natslikkus”, NATO vastutus sõja eest, Butša massimõrva ja teiste sõjakuritegude eitamine, lääne sanktsioonide väidetav läbikukkumine ning Ukraina sõjalise toetamise kujutamine sõja pikendamisena.
Lääne allakäik
Üks keskne narratiiv kujutab läänt moraalselt, kultuuriliselt ja poliitiliselt mandununa. Selle järgi olevat Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja NATO nõrgad, silmakirjalikud, veniva majanduskriisi ja kultuurisõdade tõttu lagunevad ning kaotamas oma ajaloolist mõju. Eestis ja mujal Euroopas kasutatakse sama narratiivi usalduse vähendamiseks liberaaldemokraatliku väärtussüsteemi vastu.
Selle narratiivi üks variant on väide, et Euroopa riigid on loobunud „traditsioonilistest väärtustest” ning asendanud need moraalse relativismi, globalismi, multikultuursuse või „liberaalse diktatuuriga”. Venemaa propaganda kasutab seda vastandust Venemaa kujutamiseks kristlike, perekondlike ja konservatiivsete väärtuste kaitsjana.
Eliit rahva vastu
Korduv narratiiv vastandab „lihtsa rahva” väidetavalt korrumpeerunud, võõrandunud või välisjõudude kontrolli all olevale poliitilisele eliidile. Sellega püütakse vähendada usaldust parlamentaarse demokraatia, valimiste, ajakirjanduse, kohtute, Euroopa Liidu institutsioonide ja riigiasutuste vastu.
Seda narratiivi kasutatakse sageli valimiste, protestide, majandusraskuste või kriiside ajal. Sõnumid võivad väita, et „Brüsseli bürokraadid”, „globalistid”, „sõjaerakonnad”, Sorosie võrgustikud, pangad, suurkorporatsioonid või lääne luureteenistused juhivad kohalikke poliitikuid ning tegutsevad rahva tegelike huvide vastu.
Ohustatud väärtused
„Ohustatud väärtuste” narratiivis väidetakse, et lääneriigid ja nende liitlased ründavad perekonda, religiooni, rahvuslikku identiteeti, laste kasvatust ja ajaloolist mälu. Selle kaudu seotakse eri teemad – seksuaalvähemused, feminism, migratsioon, eestikeelsele õppele üleminek, kirik, kooliharidus ja kultuuripoliitika – laiema väitega, et lääs hävitab traditsioonilise ühiskonna.
Venemaa esitab ennast selles raamistikus väärtuste kaitsjana ning kujutab Euroopa Liitu ja NATOt mitte ainult poliitiliste või sõjaliste organisatsioonidena, vaid ka moraalse ja kultuurilise ohuna. Selline sõnum toimib eriti hästi sihtrühmades, kus on juba olemas hirm kiirete ühiskondlike muutuste ees.
Kaotatud suveräänsus
„Kaotatud suveräänsuse” narratiiv väidab, et Euroopa riigid, Ukraina, Balti riigid või teised Venemaa naabrid ei tee iseseisvaid otsuseid, vaid alluvad Ameerika Ühendriikidele, NATOle, Euroopa Komisjonile või muudele välistele jõududele. Selle narratiivi järgi olevat Ukraina „lääne projekt”, Balti riigid „vasallriigid” ning Euroopa Liidu liikmesriigid kaotanud kontrolli oma majanduse, välispoliitika ja julgeoleku üle.
Eesti kontekstis avaldub see väidetena, et Eesti ei tegutse oma rahva huvides, vaid täidab Washingtoni, Brüsseli või NATO korraldusi. Sama raamistikku kasutatakse Ukraina toetamise, sanktsioonide, kaitsekulutuste ja liitlaste kohaloleku vastu.
Peatne kokkuvarisemine
„Peatse kokkuvarisemise” narratiiv kujutab Euroopa Liitu, NATOt, Ukrainat või konkreetseid lääneriike lagunemise äärel olevana. Seda kasutatakse majanduskriiside, energiakriisi, inflatsiooni, protestide, valitsuskriiside, rändekriiside ja valimiste ajal, et luua muljet, nagu oleks lääne poliitiline süsteem oma lõpusirgel.
Ukraina sõja ajal on selle narratiiviga seotud väited, et Euroopa ei suuda taluda sanktsioone, Ukraina kaotab paratamatult, lääne ühiskonnad väsivad sõjast ning Venemaa peab vaid ootama, kuni vastaste ühtsus laguneb.
Venemaa kui ohver
Venemaa propaganda kujutab Venemaad sageli kaitses oleva riigina, mida ümbritsevad vaenulikud jõud. NATO laienemine, lääneriikide sanktsioonid, Ukraina iseseisev välispoliitika ja Balti riikide julgeolekupoliitika esitatakse Venemaa vastu suunatud agressioonina. Selline raamistik aitab õigustada Venemaa sõjalist survet ja agressiooni naaberriikide vastu.
Sama narratiivi abil kujutatakse Venemaa rünnakuid „ennetava kaitse”, „ajaloolise õigluse taastamise” või „kaasmaalaste kaitsmisena”. Eriti sageli kasutatakse seda Krimmi annekteerimise, Donbassi sõja ja 2022. aasta täiemahulise sissetungi õigustamisel.
Ukraina riikluse eitamine
Ukraina kohta levitatakse narratiive, mis eitavad Ukraina rahvuse, riikluse ja keele iseseisvust. Ukraina võime kujutatakse „natsliku”, „ebaseadusliku”, „lääne juhitud” või „Venemaa-vastase projektina”. Sellised väited on olnud olulised Krimmi annekteerimise, Donbassi sõja ja 2022. aasta täiemahulise sissetungi õigustamisel.
Selle narratiivi laiendusena väidetakse, et ukrainlased ja venelased on „üks rahvas”, et Ukraina riiklus on ajalooline eksitus või et Ukraina piirid on kunstlikult loodud. Selline käsitlus vähendab Ukraina õigust iseseisvale välis- ja julgeolekupoliitikale ning valmistab ette õigustust Venemaa sekkumiseks.
„Denatsifitseerimine” ja ajaloomüüdid
Venemaa on Ukraina-vastase sõja õigustamiseks kasutanud väidet „denatsifitseerimisest”. Selles narratiivis seotakse tänapäeva Ukraina natsismiga ning kasutatakse Teise maailmasõja ja Suure Isamaasõja mälestust poliitilise relvana. Sarnast lähenemist kasutatakse ka Balti riikide, Poola ja teiste Venemaa poliitikaga kriitiliste riikide vastu.
EUvsDisinfo on nimetanud „natsliku Ukraina” narratiivi üheks kõige püsivamaks ja sagedasemaks Kremli-meelse desinformatsiooni vormiks. Selle kaudu püütakse Ukraina võime delegitimeerida, lääneriikide toetust Ukrainale moraalselt kahtluse alla seada ning Venemaa agressiooni siduda Teise maailmasõja aegse natsismivastase võitluse müüdiga.
Biolaborid, salarelvad ja vandenõuteooriad
Venemaa propaganda on levitanud väiteid Ukraina väidetavatest biolaboritest, lääne salarelvadest, lavastatud sõjakuritegudest ja varjatud üleilmsetest plaanidest. Sellised vandenõuteooriad aitavad tähelepanu kõrvale juhtida Venemaa enda tegevuselt ja pakkuda alternatiivseid seletusi rahvusvaheliselt dokumenteeritud sündmustele.
Biolaborite narratiivis väidetakse, et Ameerika Ühendriigid rahastasid Ukrainas salajasi biorelvade laboreid. Seda on kasutanud Venemaa ametnikud ja riiklik meedia Ukraina-vastase agressiooni õigustamiseks, kuigi väiteid on ümber lükanud muu hulgas Ukraina, Ameerika Ühendriigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja sõltumatud faktikontrollijad.
Sanktsioonid kahjustavad ainult läänt
Pärast 2022. aasta täiemahulist sissetungi Ukrainasse on Venemaa propaganda väitnud, et lääne sanktsioonid ei mõjuta Venemaad või muudavad Venemaa hoopis tugevamaks, kuid kahjustavad Euroopa majandust, tõstavad energia hindu ja vaesestavad tavalisi eurooplasi. Selle narratiivi eesmärk on vähendada toetust sanktsioonidele ja kasvatada rahulolematust Ukraina abistamise vastu.
Eestis ja teistes Euroopa riikides seotakse see sageli väidetega, et valitsused hoolitsevad Ukraina eest rohkem kui oma elanike eest. Selline sõnum põimub „eliit rahva vastu” ja „kaotatud suveräänsuse” narratiividega.
Ukraina pagulased ja ühiskondlikud pinged
Venemaa propaganda on kasutanud ka Ukraina pagulaste teemat, väites, et nad võtavad kohalikelt töökohti, sotsiaaltoetusi või eluasemeid, suurendavad kuritegevust või saavad põhjendamatuid eeliseid. Sellised väited on suunatud kohalike elanike ja Ukraina sõjapõgenike vastandamisele ning Ukraina toetamise sotsiaalse hinna rõhutamisele.
Sama narratiivi kasutatakse laiemalt migratsiooni teemaga seotud hirmude võimendamiseks. Selle eesmärk on siduda Ukraina toetamine sisepoliitilise ebakindluse, majandusraskuste ja kultuuriliste konfliktidega.
Lääs pikendab sõda
Üks sagedane narratiiv väidab, et Ukraina sõda jätkub mitte Venemaa agressiooni, vaid lääne sõjalise abi tõttu. Selle järgi takistavad Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, NATO või Euroopa riigid rahu, sundides Ukrainat võitlema „viimase ukrainlaseni”.
Sellise sõnumi eesmärk on nihutada vastutus sõja eest Venemaalt Ukrainat toetavatele riikidele ning vähendada avalikku toetust relvaabile, sanktsioonidele ja Ukraina võidule suunatud poliitikale.
Tuumaeskalatsioon ja hirmutamine
Venemaa propaganda kasutab regulaarselt hirmutamist tuumarelvade, kolmanda maailmasõja või otsese NATO–Venemaa sõja võimalusega. Lääne sõjalist abi Ukrainale kujutatakse sammuna, mis võib viia kontrollimatu eskalatsioonini, samal ajal kui Venemaa enda tuumaähvardused esitatakse reaktsioonina lääne poliitikale.
Sarnasesse rühma kuuluvad väited Ukraina „räpasest pommist”, keemiarelvadest või muudest salarelvadest. Neid kasutatakse hirmu tekitamiseks, Venemaa võimalikku eskalatsiooni ette õigustava tausta loomiseks ja Ukraina usaldusväärsuse kahjustamiseks.
Sõjakuritegude eitamine ja „võltslipuoperatsioonid”
Venemaa propaganda esitab Venemaa relvajõudude toimepandud või rahvusvaheliselt dokumenteeritud rünnakuid sageli Ukraina lavastuste, lääne provokatsioonide või võltslipuoperatsioonidena. Seda kasutati näiteks Butša massimõrva, Kramatorski raudteejaama rünnaku, Mariupoli teatri pommitamise ja teiste tsiviilelanikke puudutanud rünnakute puhul.
Sellise narratiivi eesmärk ei ole alati pakkuda üht usutavat alternatiivset seletust, vaid tekitada piisavalt palju kahtlusi, et publik ei usuks enam ühtegi allikat kindlalt. See sobib kokku „valede tulevooliku” mudeliga, kus suur hulk vastuolulisi väiteid võib olla tõhusam kui üks järjekindel vale.
Pilkamine ja „hahaganda”
Kremli-meelne desinformatsioon kasutab ka pilkamist, sarkasmi ja meemikultuuri, et vähendada vastaste tõsiseltvõetavust. EUvsDisinfo ja NATO strateegilise kommunikatsiooni käsitlustes on sellist pilkamise ja nalja kaudu tehtavat propagandat nimetatud „hahagandaks”.
„Hahaganda” ei pea esitama kontrollitavat väidet. Selle eesmärk on muuta demokraatlikud institutsioonid, lääne poliitikud, Ukraina juhid, inimõiguste kaitsjad või ajakirjanikud naeruväärseks ning tekitada publikus küünilist hoiakut, et kõik pooled valetavad ja tõde polegi võimalik teada.
„Kõik valetavad” ja tõejärgne küünilisus
Venemaa propaganda ei püüa alati veenda publikut ühes kindlas versioonis. Sageli on eesmärk külvata kahtlust, et kõik allikad on kallutatud, kõik poliitikud valetavad ja objektiivset tõde pole olemas. Selline tõejärgne küünilisus vähendab kodanike valmisolekut usaldada sõltumatut ajakirjandust, teadust, kohtuid ja rahvusvahelisi organisatsioone.
See narratiiv sobib hästi kokku vastuoluliste seletuste samaaegse levitamisega. Näiteks võib sama sündmuse kohta väita korraga, et seda ei toimunud, selle korraldas Ukraina, selle korraldas lääs, ohvrid olid näitlejad või et sündmus oli küll tõeline, kuid Venemaa ei olnud selles süüdi.
Narratiivid Eesti infoväljas
Eesti-suunalises Venemaa propagandas korduvad paljud samad narratiivid, mida kasutatakse ka mujal Euroopas, kuid neid kohandatakse Eesti ajaloo, venekeelse elanikkonna, Nõukogude okupatsiooni, NATO liikmesuse, Ukraina toetamise ja eestikeelsele õppele ülemineku teemadega. Venemaa mõjutustegevuse eesmärgiks Eestis on kirjeldatud lääne allakäigu kuvandi populariseerimist, ühiskonna polariseerimist ja usaldamatuse suurendamist liberaaldemokraatliku väärtussüsteemi vastu.
Eestis levivates Kremli-meelsetes sõnumites kujutatakse Eestit sageli riigina, mis ei tegutse iseseisvalt, vaid allub Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu või NATO tahtele. Selline käsitlus seostub „kaotatud suveräänsuse” narratiiviga, mille järgi olevat Eesti ja teised Balti riigid lääneriikide „vasallid” või Venemaa-vastase poliitika tööriistad.
Üks korduv narratiiv puudutab väidetavat venekeelse elanikkonna diskrimineerimist. Selle raames kasutatakse Eesti kodakondsuspoliitikat, määratlemata kodakondsust, keelepoliitikat, eestikeelse hariduse laiendamist ja Venemaa kodanike valimisõiguse piiramise arutelusid tõendina väitest, et Eesti riik olevat venekeelsete elanike suhtes vaenulik. Kremli mõjutustegevus püüab seda teemat siduda laiemate sõnumitega „ohustatud väärtustest”, „kaotatud õigustest” ja lääneriikide silmakirjalikkusest.
Kaitsepolitseiamet on esile toonud, et Kremli mõjutustegevuse sihtmärgiks on üha enam Eestis elavad venekeelsed noored. Pärast Kremli kontrollitud infokanalite piiramist on mõjutustegevus liikunud sotsiaalmeediasse, kus kasutatakse muu hulgas veebikonkursse, kontserte, kursusi, mälumänge, algoritmilist võimendamist ja tehisaru abil loodud manipulatsioone.
Eesti ajaloo käsitlemisel kasutatakse Venemaa propagandas sageli Teise maailmasõja ja Suure Isamaasõja mälupoliitikat. Eesti otsuseid teisaldada või ümber paigutada Nõukogude monumente kujutatakse Venemaa propagandas natsismi õigustamise, ajaloo ümberkirjutamise või venekeelse elanikkonna solvamisena. Sama narratiiviga seotakse väiteid, et Eesti ja teised Balti riigid olevat „fašistlikud” või „natsismi rehabiliteerivad” riigid.
Ukraina sõja kontekstis levivad Eestis sõnumid, mille järgi Eesti valmistuvat sõjaks Venemaaga, Eesti poliitikud olevat valmis ohverdama riigi lääneriikide huvide nimel ning Ukraina toetamine kahjustavat Eesti enda elanikke. Need väited põimivad „Venemaa kui ohvri”, „kaotatud suveräänsuse”, „eliit rahva vastu” ja „lääne allakäigu” narratiive.
2020. aastatel on selliste narratiivide levitamisega Eestis seostatud muu hulgas Koos/Вместе liikumist ja erakonda KOOS. Eesti meedias on liikumist kirjeldatud Kremli-meelsena ning Aivo Petersoni, Oleg Ivanovi ja teiste avalikke sõnavõtte on käsitletud Venemaa propagandanarratiivide levitamisena.
Oleg Ivanov on avalikes esinemistes nimetanud Butša massimõrva lavastatuks, väitnud, et Eesti on Venemaaga sõjas määratud hävitamisele, ning esitanud seisukohti, mille järgi NATO ja lääneriigid kasutavat Balti riike Venemaa-vastases sõjas „vasallriikidena”. Aivo Peterson sõitis 2023. aasta Riigikogu valimiste eel Venemaa kaudu okupeeritud Donetskisse ning tegi sealt sõnavõtte, milles kordas Venemaa ametlike sõnumitega sarnaseid väiteid Ukraina sõja kohta.
Plaan B puhul on Venemaa propaganda kontekstis tähelepanu äratanud selle seosed varasemate KOOS-i aktivistidega ning liikumise kommunikatsioonis kasutatud motiivid, mis kattuvad Kremli-meelses infoväljas levinud „eliit rahva vastu”, „kaotatud suveräänsuse” ja „ohustatud väärtuste” narratiividega. 2025. aastal avalikku tähelepanu saanud rahvaliikumine ja valimisliit esitas ennast alternatiivina senistele erakondadele ning rõhutas ametlikus enesekirjelduses kogukonda, perekonda, väärikust, „tõearmastust” ja usaldust inimese vastu. ERR-i järgi osales Plaan B 2025. aasta kohalikel valimistel esimest korda, sai Narva volikogus neli mandaati ning kavatses minna 2027. aasta Riigikogu valimistele juba erakonnana.
Plaan B ametlikel kanalitel on autorina esinenud Ülle Pukk, kes oli varem seotud erakonnaga KOOS ning kelle nime on Eesti meedias seostatud venemeelsete väljaütlemistega. Liikumise avalikus retoorikas on kasutatud väiteid, et Eesti senine poliitika on läbikukkunud, riik on rahvast võõrandunud ning otsuseid teevad „võõrandunud nomenklatuur” või rahva tahtest eemaldunud jõud. Selline raamistus ei ole iseenesest Venemaa propaganda, kuid see kattub vormilt Kremli-meelses desinformatsioonis sagedase „eliit rahva vastu” narratiiviga, mille kaudu püütakse vähendada usaldust riigiasutuste, erakondade, ajakirjanduse ja demokraatlike institutsioonide vastu.
Allikate põhjal ei ole võimalik Plaan B-d samastada Venemaa riikliku mõjutusvõrgustikuga samal viisil nagu kohtuasjades käsitletud Koos/Вместе tegevust; seetõttu tuleks Plaan B puhul rääkida pigem narratiivide kattumisest ja isikute seostest kui tõendatud Venemaa suunamisest.
EKRE puhul on Venemaa propaganda kontekstis tähelepanu pälvinud eeskätt osa erakonna juhtpoliitikute sõnavõtte, mis on kattunud Kremli-meelses desinformatsioonis levinud narratiividega „eliit rahva vastu”, „lääs pikendab sõda”, „meedia valetab” ja „Venemaa-ohuga hirmutatakse inimesi”. EKRE-d tervikuna ei ole samastatud Venemaa mõjutusvõrgustikuga ning erakond on toetanud ka Venemaa suhtes karmimaid samme, näiteks Venemaa režiimi terroristlikuks kuulutamise eelnõu täiendamist piirangutega Vene kodanikele ja diplomaatilisele esindusele.
Ukraina sõja ajal on EKRE poliitikud kritiseerinud Eesti valitsuse Ukraina-poliitikat, Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmist, kaitsekulutuste kasvu, makse ja Eesti meedia sõjakajastust. Harri Tiido märkis 2023. aastal ERR-is, et EKRE-l lõi Ukraina ja Venemaa sõjalise agressiooni teema mitmel korral sisse erakonnale ebasoodsal moel ning Ukraina abistamise ja pagulaste vastuvõtmise taunimine jättis erakonnast halva mulje.
Martin Helme on väitnud, et Eesti avalikkusele on Ukraina sõja kohta esitatud propagandat ning et meedias on kolm aastat järjest tegeliku analüüsi asemel loodud hüsteerilist pilti. Selline sõnum kattub Kremli-meelses infoväljas levinud „kõik valetavad” ja „peavoolumeedia ei räägi tõtt” narratiividega, kuigi Helme esitas seda Eesti sisepoliitilise kriitikana, mitte Venemaa seisukoha otsese õigustamisena.
2024. aastal tekitas EKRE sisetülis tähelepanu väide, et Mart Helme oli erakonna koosolekul rääkinud Venemaa sõjast Ukrainas kui „pühast sõjast”. Henn Põlluaas kinnitas ERR-ile, et kuulis oma kõrvaga, kuidas Mart Helme olevat refereerinud patriarh Kirilli seisukohta, et Venemaa peab Ukrainas püha sõda, ning lõpetanud sõnavõtu lausega „ja mina toetan seda”. Martin Helme nimetas seda väidet laimuks ja selgitas, et Mart Helme olevat üksnes refereerinud Moskva patriarh Kirilli avaldust, mitte väljendanud sellega oma toetust Venemaa sõjale.
Sama vaidlus haakus laiema propagandanarratiiviga, milles Vene Õigeusu Kiriku juht patriarh Kirill ja temaga seotud kirikunõukogu kujutasid Venemaa sissetungi Ukrainasse „püha sõjana”. ERR-i järgi nimetas Venemaa õigeusu kiriku kirikunõukogu 2024. aasta märtsis Ukraina sõda kõigi venelaste pühaks sõjaks ning võttis vastu dokumendi, mille kohaselt tuleks Ukraina territoorium liita Venemaaga.
2026. aastal kommenteeris Helme Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi hoiatust Balti riikide julgeoleku kohta, öeldes, et Eesti poliitikud on ise loonud narratiivi, millega inimesi hirmutatakse Venemaa ees ning mille varjus saab tõsta makse ja demoniseerida opositsiooni „Kremli käsilastena”. Selline sõnastus kattub „eliit rahva vastu” ja „Venemaa-ohuga hirmutamise” narratiividega, mida Kremli-meelne propaganda kasutab NATO idatiiva riikides ühiskondliku usalduse nõrgestamiseks.
EKRE puhul on seetõttu täpsem rääkida mitte tõendatud Venemaa juhitud mõjutustegevusest, vaid sellest, et osa erakonna avalikust retoorikast on langenud kokku Kremli-meelsete desinformatsioonimustritega. Selline kattuvus ei tähenda automaatselt organisatsioonilist seost Venemaaga, kuid võib aidata levitada samu hoiakuid: umbusku meedia ja riigiasutuste vastu, skepsist Ukraina toetamise suhtes, hirmu majandusliku koormuse ees ning väidet, et Venemaa ohtu kasutatakse sisepoliitiliseks manipuleerimiseks.
Venemaa propagandakanalite mõju Eestis on pärast 2022. aastat vähenenud, kuid see pole täielikult kadunud. Kuigi sideettevõtjatel ei ole lubatud Venemaa propagandakanalite sisu edastada, on Kremli telekanalite vaatamine endiselt võimalik interneti, satelliidi, VPN-teenuste ja sotsiaalmeedia kaudu. Riigikantselei hinnangul on Venemaa televisiooni mõju Eestis sõjaeelse ajaga võrreldes siiski langenud.
Kremli-meelne mõjutustegevus kasutab Eestis ka „kõik valetavad” ja „eliit rahva vastu” narratiive. Nende kaudu püütakse vähendada usaldust ajakirjanduse, Riigikogu, valitsuse, Kaitsepolitseiameti, kohtusüsteemi ja liitlassuhete vastu. Eesmärgiks ei ole alati panna sihtrühma uskuma ühte kindlat väidet, vaid tekitada kahtlust, et ükski ametlik või sõltumatu allikas ei ole usaldusväärne.
Propaganda Eestis
Pikemalt artiklis Venemaa propaganda Eestis
Eesti on Venemaa propaganda ja mõjutustegevuse sihtriik nii oma geograafilise asendi, NATO ja Euroopa Liidu liikmesuse, ajaloo, venekeelse elanikkonna kui ka Balti riikide julgeolekupoliitilise rolli tõttu. Eestis levitatavad narratiivid on sageli seotud Nõukogude okupatsiooni, Teise maailmasõja mälupoliitika, kodakondsuse, määratlemata kodakondsuse, eestikeelse hariduse, NATO kohaloleku ja Ukraina toetamisega.
Venemaa mõjutustegevuse peamiseks eesmärgiks Eestis on kirjeldatud lääne allakäigu kuvandi populariseerimist, ühiskonna polariseerimist ja usaldamatuse tugevdamist liberaaldemokraatliku väärtussüsteemi vastu. Digiplatvormid võimaldavad sellistel sõnumitel jõuda sihtrühmadeni varjatult, ilma et seos Venemaa riigi või selle infovõrgustikuga oleks alati selgelt nähtav.
Eesti kontekstis on Venemaa propaganda kasutanud muu hulgas väiteid, et Eestis diskrimineeritakse venekeelset elanikkonda, piiratakse vene kultuuri, moonutatakse ajalugu, valmistutakse sõjaks Venemaaga või allutakse pimesi lääneriikide ja NATO käsule. Selliseid sõnumeid on levitanud nii Venemaa ametlikud kanalid kui ka kohalikud poliitilised aktivistid, sotsiaalmeediakanalid ja alternatiivmeedia.
Kaitsepolitseiamet on oma aastaraamatutes kirjeldanud Venemaa mõjutustegevust Eesti julgeolekuohuna. 2022.–2023. aasta aastaraamatus rõhutati, et Venemaa ressurss läheb peamiselt Ukraina ründamisele, kuid Venemaal jätkub aega ja energiat ka Eesti turvalisuse ja julgeoleku ohustamiseks. 2024.–2025. aasta aastaraamatus nimetati Venemaad Eesti riigi sisemise julgeoleku suurimaks ohustajaks ning märgiti, et Venemaa näeb Eestit oma soovitud mõjusfääris.
2025. aastal tõi Kaitsepolitseiamet esile, et Kremli mõjutustegevus püüab Eestis kõnetada ka venekeelseid noori, sest Kremlit toetav osa elanikkonnast on valdavalt vanemaealine. Mõjutustegevuse eesmärk on tõmmata noori Venemaa info- ja väärtusruumi, kasutades muu hulgas noorteüritusi, ajaloonarratiive, meelelahutuslikku sisu ja sotsiaalmeediat.
Venemaa telekanalid ja infokanalid Eestis
Ukraina sõja alguses muutus Eestis oluliseks Venemaa riiklike telekanalite ja propagandameedia kättesaadavuse küsimus. Eesti ja Euroopa Liidu piirangud Venemaa riiklikult kontrollitud kanalitele olid seotud hinnanguga, et need levitavad Ukraina-vastast sõjapropagandat ja õigustavad agressiooni. Eestis arutati samal ajal, kas propagandakanalite piiramine aitab ühiskonda kaitsta või tekitab osa venekeelse auditooriumi seas täiendavat võõrandumist.
Venemaa riiklike telekanalite mõju vähenes pärast piiranguid, kuid nende sisu jäi tehniliselt kättesaadavaks interneti, satelliidi, VPN-teenuste ja sotsiaalmeedia kaudu. Riigikantselei hinnangul oli Venemaa televisiooni mõju Eestis sõjaeelse ajaga võrreldes langenud, kuid Kremli infosisu tarbimine ei kadunud täielikult.
Venemaa mõjutustegevus liikus üha enam ka Telegrami, YouTube'i, TikToki, Facebooki ja kohalike alternatiivmeedia kanalite kaudu levivasse infovälja. Sellistes kanalites saab Venemaa ametlikke väiteid esitada kohaliku arvamuse, mure või protestina, mis muudab sõnumi päritolu sihtrühmale vähem nähtavaks.
Liikumine Koos/Вместе ja erakond KOOS
2020. aastatel on Eestis Venemaa propagandaga seostatud muu hulgas Koos/Вместе liikumise ja erakonna KOOS tegevust. Eesti meedias on seda liikumist kirjeldatud Kremli-meelsena ning Aivo Petersoni ja Oleg Ivanovi avalikke sõnavõtte on käsitletud Venemaa propagandanarratiivide levitamisena.
Koos/Вместе sidus Ukraina sõja teema Eesti sisepoliitiliste pingetega, rääkides venekeelse elanikkonna väidetavast ohustatusest, Eesti liikumisest sõtta Venemaaga, NATO rollist, sanktsioonidest ja lääneriikide mõjust Eesti poliitikale. Venemaa strateegilise mõjutustegevuse ülevaates kirjeldati liikumist Kremli-meelse poliitilise jõuna, mille tuntumad esindajad kordasid Ukraina sõja kohta Venemaa propagandas levinud väiteid.
Oleg Ivanov nimetas Butša massimõrva lavastatuks, väitis, et Eesti on Venemaaga sõjas määratud hävitamisele, ning esitas seisukohti, mille järgi lääneriigid ja NATO kasutavat Balti riike Venemaa-vastases sõjas „vasallriikidena”.
Peterson sõitis 2023. aasta Riigikogu valimiste eel Venemaa kaudu Venemaa okupeeritud Donetskisse. Okupeeritud aladelt tehtud videotes ja sõnavõttudes süüdistas ta Eesti ajakirjandust Ukraina sõja kallutatud kajastamises ning kordas Venemaa ametlike sõnumitega sarnaseid väiteid.
Peterson ja Ivanov osalesid ka Vladimir Solovjovi kanalil Solovjov Live, mida on kirjeldatud ühe tuntuma Kremli-meelset propagandat levitava kanalina. Peterson väitis seal, et Eesti olukorra muutmiseks tuleks korraldada ülestõus või sissisõda.
10. märtsil 2023 pidas Kaitsepolitseiamet Petersoni, Dmitri Rootsi ja Venemaa kodaniku Andrey Andronovi kinni. Riigiprokuratuuri süüdistuse järgi abistasid Peterson ja Rootsi Venemaa Föderatsioonilt saadud suuniste alusel Venemaad ja Venemaa ametiasutuste ülesandel tegutsenud inimesi Eesti Vabariigi iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses. Süüdistuse järgi oli tegevuse eesmärk luua Eestis Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika narratiive ning propagandasõnumeid toetav poliitiline ühendus.
Harju Maakohus tunnistas Petersoni ja Rootsi 2025. aastal riigireetmises süüdi ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 2026. aastal süüdimõistmise jõusse. Kohtute hinnangul oli nende tegevus seotud Venemaa Eesti-vastase mõjutustegevusega.
Keskerakonna praegused ja endised poliitikud
Venemaa Ukraina-vastase sõja ja propaganda mõju puudutas ka Keskerakonda, millel oli aastaid tugev toetus Eesti venekeelse elanikkonna seas. Erakonna juhtkond mõistis pärast 2022. aasta täiemahulist sissetungi Venemaa agressiooni hukka ja toetas Ukraina abistamist, kuid osa erakonna praegusi või endisi poliitikuid pälvis tähelepanu seisukohtadega, mis kattusid Kremli-meelsete narratiividega või seadsid kahtluse alla Eesti senise julgeolekupoliitilise kursi.
Mihhail Stalnuhhin ütles 2022. aasta veebruaris Saksa väljaandele taz, et ta ei usu Venemaa sõjalisse agressiooni Ukraina vastu, vaid Ukraina provokatsioone, ning nimetas Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid klouniks, kes viivat oma riiki hävingusse. Sama aasta sügisel tekkis erakonnas uus kriis Stalnuhhini punamonumente puudutanud sõnavõttude tõttu. Jüri Ratas taunis tema väiteid, mille järgi olevat punamonumente teisaldanud Eesti juhid „fašistid”, ning Keskerakonna juhatus arutas tema väljaarvamist erakonnast. Stalnuhhin heideti Keskerakonnast välja ning ta kandideeris 2023. aasta Riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
Oudekki Loone vaated Venemaa ja Ukraina küsimuses olid vaidluste objekt juba enne 2022. aasta täiemahulist sissetungi. Mihhail Lotman nimetas 2019. aastal tema seisukohti sisuliselt Vladimir Putini propaganda kordamiseks, viidates väidetele, et Ukrainas käib kodusõda ja Venemaa selles ei osale. Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust vahetas Keskerakonna fraktsioon Loone NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioonis välja. Samal ajal kinnitas Jüri Ratas, et Keskerakonna fraktsiooni liikmed toetavad Ukrainat ja fraktsioon toetas avaldust täiendavate julgeolekuinvesteeringute vajaduse kohta.
Yana Toomi puhul tõusis Ukraina sõja alguses esile vaidlus Venemaa propagandakanalite piiramise üle. Toom leidis enne täiemahulise sõja algust ERR-i saates „UV faktor”, et Vene telekanalite mõju väheneb niigi ja nende keelamine ei ole lahendus. Arutelus vastandati sellele seisukohale hinnang, et Eesti inforuumis levivad Vene kanalid võivad õhutada viha ja vaenu ning kujutada endast julgeolekuriski. 2023. aastal pälvis tähelepanu ka Toomi Venemaa-käik ja kohtumine Eestist välja saadetud Kremli-meelse aktivistiga; siseminister Lauri Läänemets nimetas agressorriigis käimist taunitavaks ja rangelt ebasoovitavaks.
Keskerakonna näitel ilmnes, et Venemaa propaganda mõju ei piirdunud üksnes avalikult Kremli-meelsete liikumistega. Ukraina sõda sundis Eesti erakondi, eriti venekeelse valijaskonnaga seotud erakondi, selgemalt määratlema oma suhtumist Venemaa agressiooni, NATO-sse, Ukraina toetamisse, punamonumentide teisaldamisse ja Venemaa riiklike propagandakanalite piirangutesse.
.svg){kind=logo}
.jpg)
