Hugo Arnold Oengo

Hugo Arnold Oengo (ka Õngo; 29. november (vkj) / 12. detsember 1907 Haapsalu – 10. detsember 1978 Tallinn) oli eesti ehitusinsener, tehnikateadlane ja vaimulik.

Haridus

• 1917–1918 – õpingud Tallinna Linna I Reaalkoolis

• 1926 – Läänemaa Ühisgümnaasiumi lõpetamine kiitusega
• 1932 – õpingute alustamine ehitustehnika erialal Tallinna Tehnikaülikoolis
• 1932–1935/36 – õpingud Tartu Ülikooli tehnikateaduskonnas
• 1936 – lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli ehitusosakonna tööstus- ja tsiviilehituse eriala lõpetamine kiitusega (Tallinna Tehnikaülikooli esimene lõpetaja, diplom nr 1)
• 1937 ja 1939 – enesetäiendus Zürichi Tehnikaülikoolis
• 1946 – tehnikakandidaadi kraad

Töökäik

Hugo Arnold Oengo tegeles 1924. aastast õppevaheaegadel ehitiste tehnilise järelevalvega. Ta töötas muu hulgas 1927. aastal Mõisaküla raudtee ja 1928. aastal Virumaa sildade ehitusel. 1929. aastast osales ta koos professor Ottomar Maddisoniga ehitusprojektide koostamisel ja ekspertiiside tegemisel. ^[viide?]

Aastatel 1929–1934 ja 1936–1941 töötas Oengo Tallinna Tehnikaülikoolis erinevates ametites: ^[viide?]

• 1929. aastal tugevuslaboratooriumi assistendina;
• 1931/1932–1934 tehniliste kursuste lektorina;
• 1936–1939 tugevus- ja tehnilise mehaanika laboratooriumi vanemassistendina;
• 1937–1939 Riikliku Katsekoja insener-eriteadlasena;
• 1939/1940 ehitusmehaanika ja -konstruktsioonide kateedri adjunktprofessorina;
• 1940/1941 puu-, massiiv- ja raudbetoonkonstruktsioonide dotsendina.

Aastatel 1934–1935/1936 töötas ta Tartu Ülikooli tehnikateaduskonnas tehnilise mehaanika assistendi ja vanemassistendina. ^[viide?]

Oengo osales Taani firma Højgaard & Schultz ettevõtmisel mitme Eestis rajatud silla (Pikasilla, Pärnu, Siimu ja Tori silla) ehitusel. ^[viide?]

1941. aastal mobiliseeriti Oengo Punaarmeesse. 1942–1944 töötas ta Uurali Industriaalinstituudi insener-konsultandi ja dotsendina.^[viide?]

1944–1948 töötas Oengo Tallinna Polütehnilises Instituudis ehitusmehaanika ja konstruktsioonide kateetri professori kohusetäitjana ning 1946–1947 oli ta teadussektori esimene juhataja. 1948. aastal vallandati ta Tallinna Polütehnilisest Instituudist usuliste veendumuste tõttu.

1949–1966 oli Oengo Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ehituse ja Arhitektuuri / Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi teadur. 1966–1975 oli ta EKE Projekti peainsener ja peaspetsialist ning Desintegraatori laboratooriumi juhataja.

Teadustöö põhisuunad

Hugo Arnold Oengo teadustöö keskendus peamiselt ehitusmaterjalidele, eeskätt põlevkivituhale, raud- ja puitbetoonile. Ta uuris kohalikke materjale, nagu põlevkivituhk, kruus, tsement ja betoon, ning nendest valmistatud toodete ja ehituskonstruktsioonide omadusi.

Ehitised

Hugo Arnold Oengo projekteeris koos Heinrich Laulu ja Ottomar Maddisoniga mitmeid raudbetoonsildu ja tööstushoonete konstruktsioone.^[viide?]

Oengo osales:

• Maardu fosforiidivabriku projekteerimis- ja ehitustöödel

• 1936. aastal Mustvee kooli hoone ehitamisel

Teosed

Hugo Arnold Oengo avaldas üle 30 publikatsiooni ning aastatel 1932–1937 arvukalt artikleid "Eesti entsüklopeedias" sildade, tehnilise mehaanika ja ehitustehnika teemadel.

Mõned teosed

• "Betooni 28-päevase survetugevuse ennustamisest Eesti Portland-tsemendi tarvitamisel", 1938
• "Betoonitööde eriteadlase käsiraamat", 1938
• "Die statische Tragfähigkeit der auf Biegung und exzentrischen Druck beanspruchten Eisenbetonkörper", 1941
• "Armeeritud tellistalad: proovitulemusi ja dimensioneerimise aluseid" (kaasautor Ottomar Maddison), 1945
• "Põlevkivituhk sideainena" (kaasautor Ottomar Maddison), 1945
• "Põlevkivituhk-sideaine kukermiit", 1949

Tunnustus

• 1947. aastal Eesti NSV riiklik preemia (koos Ottomar Maddisoniga)
• Medal "Vapra töö eest Suures Isamaasõjas"

Usutegevus

• 1929. aastast oli Eesti Metodisti Kiriku liige.

• 1934. aastal oli EMK Tallinna koguduse ilmikjutlustaja.

• 1935. aastal määrati EMK Tartu II koguduse vanema asetäitjaks ja EMK kirikuvalitsuse liikmeks.
• 1939. aastal ordineeriti Metodisti Kiriku diakoniks, ta oli 1939–1941 EMK Tallinna II koguduse (Kopli metodisti koguduse) vaimulik.
• 1944–1978 oli EMK Tallinna koguduse vaimulik, sealhulgas 1974–1978 Eesti Metodisti Kiriku superintendent.

Isiklikku

Tema isa Gustav Oengo oli kaugsõidukapten.^[viide?]

Tema vend Julius Oengo oli luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja.^[viide?] Tema õde oli koolijuhataja ja kooliuuendustegelane Adele Oengo-Johanson.

Tema õe Marie abikaasa Johan Mey oli meresõitja, hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant).^[viide?]

Viited

Kirjandus

• Kulbach, V., Luige, A., Soonurm, E. (1986). Ehitusinsenerid TPI-st. Tallinn: Valgus, lk 42.
• Graf, M. (koost.). (1986). Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn: Valgus, lk 68–69, 85, 110, 231, 233, 407, 497.
• О деятельности НИИС. (1987). Tallinn: Valgus, lk 121.
• Lindström, L., Hiio, T. (1994). Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944 III. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 260.
• Jantson, S., Vahtra, M., Kaasik, I. (koost.). (2008). Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, lk 283–284.

Välislingid

• Rahvusarhiiv, Matrikli nr. 15290. Vaadatud 26.11.2025. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 24
• Eesti kalmistuportaal Haudi. Vaadatud 26.11.2025. Haud Tallinna Rahumäe kalmistul

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.