Jaan Kark (30. või 31. detsember 1876 Hellenurme vald, Tartumaa – 1. mai 1953 Tallinn) oli eesti mäeinsener ja geoloog.
Ta sündis Tartumaal külarätsepa perekonnas.
Ta lõpetas Tartu Linnakooli 1891, sooritas eksternina Tartu Reaalkooli küpsuseksamid 1898 ja Riia Reaalkooli täiendusklassi 1900; lõpetas Peterburi Katariina II nimelise Mäeinstituudi 1907, tema kui aasta eduka lõpetaja nimi kanti marmortahvlile. Geoloogia-mineraloogiadoktor 1946 (ilma kraadi kaitsmata, teadusalase tegevuse eest).
Töömeheelu alustas Kark Oleviku toimetuses 1891/1892, hiljem oli kirjutaja Tartu-Võru Rahukogus, kirjakunstiõpetaja Tartu Reaalkoolis ja Gümnaasiumis, üliõpilasaastail andis eratunde; Donbassi Paramonovi kaevanduses šahti süvendustööde juhataja 1907–1908; töötas geoloogilistel ekspeditsioonidel 1908–1920; ASi Vennad Nobelid naftageoloog Groznõis, rühmajuht maavarade (nafta, rauamaak) uurimisel 1912–1918, 1919–1920; füüsika- ja geoloogiaõpetaja Groznõi Reaalkoolis 1919/1920. Opteerus Eestisse, Kaubandus-Tööstusministeeriumi vanemgeoloog 1921–1938, tööstusosakonna juhataja abi, mäeosakonna juhataja 1926–1929; Majandusministeeriumi Mäeameti/Tööstusosakonna direktor 1929–1938. Õpetas üldise geoloogia kursust Tartu Ülikoolis 1925/1926 ja rakendusgeoloogiat Vene Akadeemilise Grupi Erikursustel Tallinnas 1934/1935.
Tallinna Polütehnilises Instituudis 1936–1950: keemiaosakonnas õppeülesande täitja geoloogia ja mineraloogia alal 1936/1937; keemia-mäeteaduskonna praktilise geoloogia korraline professor 1938–1944; geoloogia laboratooriumi juhataja 1938–1940, 1942–1944; mäeasjanduse kateedri professor ja juhataja 1940/1941; geoloogia ja mäeasjanduse kateedri professor ja juhataja 1944–1950.
1950. aastal vallandati Kark süüdistatuna kodanlikus natsionalismis (TPI nõukogu otsus ja NSV Liidu Kõrghariduse Ministeeriumi Polütehniliste Instituutide Peavalitsuse käskkiri 07.09.1950).
Töötas Eesti Põllumajandusprojektis 1952–1953.
Põhisuunad: rakendusgeoloogia, eriti hüdrogeoloogia.
Avaldanud õpikuid, sealhulgas esimesed eestikeelsed geoloogiaõpikud (1933, kaasautor J. Aarman, 1940).
Juhendas Eesti põlevkivi, fosforiidi, savi, turba ja lubjakivi leiukohtade tundmaõppimist; Eesti maavarade uurimise, kaardistamise ja kasutuselevõtmise algataja ja korraldaja ning mäeinseneride koolitamise rajaja TTÜs; Riigi Põlevkivitööstuse nõukogu ja Patendi Apellatsioonikomisjoni liige; Veejõudude kasutamise komitee esimehe asetäitja; Eesti Loodusuurijate Seltsi liige 1928–1940; Insenerikoja keemiasektsiooni abiesimees 1935–1940; tema algatusel rajatud Geoloogilise Komitee esimehe asetäitja 1937–1940; Riigi Metallitehaste nõukogu liige; Loodusvarade Instituudi geoloogia ja paleontoloogia sektsiooni juhataja 1938–1940; ASi Eesti Fosforiit juhatuse liige; koostas Eesti esimese puuraukude kataloogi.
Jaan Kark suri 1. mail 1953 Tallinnas ning on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.