Marcellus II

Marcellus II
Sünninimi Marcello Cervini
Valitsemisaja algus

9. aprill 1555 (valitud)

10. aprill 1555 (avalikustatud)
Valitsemisaja lõpp 1. mai 1555
Eelkäija Julius III
Järeltulija Paulus IV
Sünnikuupäev 6. mai 1501
Sünnikoht Montepulciano
Surmakuupäev 1. mai 1555
Surmakoht Rooma
Maetud Vatikani grotid
Autogramm
Vapp

Marcellus II (Marcello Cervini või Marcello Cervini degli Spannochi, 6. mai 1501 – 1. mai 1555) oli paavst 1555. Ta oli 222. paavst.

Marcello Cervini sündis Montepulcianos Ricciardo (Ricardo) Cervini ja Cassandra Benci pojana. Tema isa oli Penitentiarumi ametnik, Marcello Cervini õde Cinzia (Cinthia) Cervini oli Roberto Bellarmino ema, Cinzia tütar abiellus aga Julius III õepoja poja Pier Francesco de' Nobiliga. Marcello Cervini õppis kardinal Giovanni Piccolomini toetusel Siena ülikoolis kreeka keelt, astronoomiat ja matemaatikat ning jätkas hiljem õpinguid Roomas. Ta lahkus 1526 katku puhkedes Roomast ja viibis pikka aega vanemate juures.

Cervini astus pärast tagasipöördumist Rooma Paulus III teenistusse, kes nimetas ta oma pojapoja kardinal Alessandro Farnese abiliseks, kellega koos viibis ta järgmistel aastatel diplomaatilistel lähetustel. Ta ordineeriti 1535 preestriks. 1538 vahendas ta kardinal Farnese kaaskonnas vaherahu sõlmimist Prantsusmaa kuninga François I ja Saksa-Rooma keisri Karl V vahel, seejärel viibis 1539–1540 koos kardinal Farnesega Hispaanias, Prantsusmaal ja Madalmaades. Ta osales diplomaatilise kaaskonna koosseisus 9. veebruaril 1540 Amiensis François I audientsil ja 24. veebruaril 1540 Karl V audientsil Gentis. Marcello Cervini palus paavstilt oma tagasipöördumisel Rooma luba saata saadikud Wormsi riigipäevale. Alates 1540 osales ta kuuria reformikomisjonis ja valmistas hiljem ette kardinal Gasparo Contarini ettekannet Ratisboni riigipäeval. Ta oli Trento kirikukogu kaaspresident ja selle Bologna-perioodil viibis 9.–18. jaanuarini 1548 Roomas. Cervini lahkus Julius III ajal Roomast ja viibis Gubbios. Ta taunis Juliuse onupojapoliitikat ja eluviise.

Ta oli serviitide ja augustiinlaste-eremiitide patroon. Kardinal Marcello Cervini osales kahel konklaavil 1549–1555.

Ametid

1555. aasta esimene konklaav

Marcellus II valiti paavstiks 9. aprillil 1555 kella 23 paiku öösel Vatikanis Capella Paolina kabelis. Järgmisel päeval avalikustati tema paavstiks saamine, ta ordineeriti piiskopiks ja krooniti paavstiks kardinal Francesco Pisani poolt. Ta jättis paavstina muutmata oma ristinime, mida viimati tegi Hadrianus VI. Pärast Marcellust on kõik paavstid võtnud valimise järel endale uue nime. Marcellus II võimule tulekuga on samanimeliste paavstide vahel tekkinud ajaline vahe paavstluses üks pikemaid, sest tema eelkäija Marcellus I valitses 1256 aastat enne oma samanimelist järeltulijat. Veel pikem on samanimeliste paavstide ajaline vahe ainult Pius I ja Pius II vahel.

5.–9. aprillini 1555 toimunud konklaavil osales Salvador Miranda andmetel 55 kardinali, John Paul Adams'i andmetel aga 39 kardinali. Konklaavil tekkis kaks fraktsiooni: keisri ja Prantsusmaa toetajad. Esimeses voorus sai kardinal Gian Pietro Carafa 12, Cervini 8 ja Ippolito II d'Este 6 häält. Järgmises voorus valiti paavstiks Cervini.

Valitsemisaeg

Marcellus II valitses 22 päeva, mis on lühiduselt 6. valitsemisaeg paavstluses. See oli lühim valitsemisaeg paavstluses pärast Coelestinus IV-t (1241). Pärast Marcellust on veel vähem valitsenud ainult Urbanus VII (1590).

Marcellus II vähendas oma kroonimisele tehtavaid kulutusi miinimumini, mis võis olla tingitud mitte ainult tema kavandatavatest reformidest, vaid ühtlasi ka kroonimise sattumisest paastuajale. Ta keeldus tunnustamast kardinalide nõutud kapitulatsioone. Ta vähendas kuuria ametnike arvu ja piiras oluliselt teistele ametnikele palgaks makstavat rahasummat. Taunides onupojapoliitikat, keelas ta oma sugulastel elada Roomas. Ta avaldas ka soovi kõigi laiaulatuslikku reformi puudutavate dokumentide kogumiseks, mis aga jäi tema surma tõttu teostamata.

Ta teatas kohtumisel Prantsusmaa ja Hispaania suursaadikutega, et need riigid peavad üksteisega rahujalal olema, vastasel juhul lubas paavst minna ise valitsejaid noomima. Ta saatis kirjad Karl V-le, Hispaania printsile Felipele ja Inglismaa kuningannale Mary I-le. Ta kinnitas kardinal Reginald Pole'i jätkamist Inglismaa legaadina. Hispaania saadik soovis paavstil saada absolutsiooni sooritatud mõrva eest, kuid paavst määras kohtu asja uurima.

Marcellus II (kardinal Cervini) kultuuriloos

Vatikani raamatukogu juhatajana soovis Cervini trükis avaldada säilitatavat antiikset kirjandust ja varakristlikke käsikirju, ühtlasi rikastas ta raamatukogu uute käsikirjadega. 1555 pani ta aluse Vatikani numismaatikakogule.

Clemens VII kaasas ta kalendrireformi ettevalmistava komisjoni töösse. Ta edendas kardinalina arhitekt Philibert de L'Orme karjääri.

1567 pühendas Palestrina talle Missa Papae Marcelli.

Surm

Marcellus II haud

Marcellus II sai 30. aprillil 1555 kella 11 paiku päeval infarkti ja järgmisel hommikul kella 7 paiku oli ta surnud. Ta suri nädal enne oma 54. sünnipäeva, olles surres noorim paavst pärast Leo X-t. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.

Marcellus II maeti Vatikani basiilikasse. 16. oktoobril 1606 maeti tema säilmed ümber.

Viited

  1. ↑ Smith, Sydney (1907). "St. Robert Francis Romulus Bellarmine. Catholic Encyclopedia".
  2. ↑ Kirsch, Johann Peter (1912). "Council of Trent. Catholic Encyclopedia".
  3. ↑ Baumgarteni, Paul Maria (1912). "The Vatican Palace, as a Scientific Institute. Catholic Encyclopedia".
  4. ↑ Hagen, John (1910). "Aloisius Lilius. Catholic Encyclopedia".
  5. ↑ Maginnis, Charles (1908). "Philibert De L'Orme. Catholic Encyclopedia".
  6. ↑ Otten, Joseph (1911). "Giovanni Pierluigi da Palestrina. Catholic Encyclopedia".

Allikad

Kirjandus

Välislingid

Eelnev
Julius III		 Rooma paavst
1555		 Järgnev
Paulus IV