Martinus IV

Martinus IV (Simon de Brion, ka Simon de Brie või Simon de Mainpincien; millalgi ajavahemikus 1210 kuni 1230 – 28. märts 1285) oli paavst aastatel 1281–1285. Ta oli 189. paavst.

Simon de Brion sündis Prantsusmaal Andrezel'i kommuunis Mainpincien'i mõisas Jean de Brion'i peres. Ta oli suguluses Champagne'i krahvidega.

Brion õppis Pariisi Ülikoolis, määrati siis Rouen'i ülemdiakoniks ja kantsleriks. Ta ordineeriti preestriks ja sai hiljem Tours'i Saint-Martin'i kapiitli varahoidjaks. Ta oli Salvador Miranda andmetel 1235–1244 audiitor, 1238 Saint-Quentin'i kapiitli kanoonik ja 1248 Rouen'i kapiitli kanoonik. Prantsusmaa kuningas Louis IX määras ta 1259 oma nõunikuks, 1260 kantsleriks ja pitsatihoidjaks.

Urbanus IV määras Brion'i 17. detsembril 1261 Santa Cecilia kardinalpreestriks ja legaadiks Prantsusmaale, kus ta viibis ka järgmiste paavstide ajal. Ta esindas Püha Tooli 1267 Vézelay's peetud Maarja Magdaleena reliikviate austamisel. Ta vabastas 3. märtsil 1275 kiriklikest karistustest Philippe III ja pidas septembris 1276 Bourges'is sinodi. 23. aprillil 1279 taunis Nicolaus III teda, et ta ei takistanud Prantsusmaal hastiluudiumide pidamist. Ta käis palverännakul Saint-Maur'i Notre-Dame-des-Miracles'i kabelis.

Kardinal Brion osales kolmedel paavstivalimistel 1268–1281.

Paavsti valimised 1280–1281

Martinus IV valiti paavstiks peetripäeval 22. veebruaril 1281 Viterbo paavstipalees ning ordineeriti piiskopiks ja pühitseti ametisse 23. märtsil Orvietos Sant'Andrea kirikus kardinal Giacomo Savelli (hilisem paavst Honorius IV) poolt.

Martinus IV võttis nime Prantsusmaa kaitsepühaku püha Martini järgi. Ta nimetas end Martinus IV-ks, kuna tollal peeti Martinuse-nimelisteks paavstideks ka Marinus I-t ja Marinus II-t. Tegelikult pole paavstid Martinus II ja Martinus III kunagi elanud.

22. septembrist 1280 22. veebruarini 1281 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 11 kardinali. Neid valimisi ei peetud Lyoni II oikumeenilisel kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kuna Hadrianus V ja Johannes XXI olid need reeglid tühistanud.

Viterbos viibis paavsti valimiste ajal Sitsiilia kuningas Charles. Neil valimistel tekkis kaks fraktsiooni: Prantsusmaa (Anjou) kardinalid ja Orsinid. Prantsusmaa kardinalid toetasid paavstina Brion'i, kuid Orsinid olid tema vastu, mistõttu Brion ei saanud esimestes voorudes vajalikul arvul hääli. Charles määras Viterbo uueks linnapeaks Riccardello Annibaldi, kes lasi lõpuks kardinalid Matteo Orsini ja Giordano Orsini vangistada, mille järel sai Brion kätte vajaliku häälte arvu.

Valimiste viimases voorus osalenud kardinalid

1. Goffredo da Alatri
2. Ordoño Álvarez
3. Bentivenga de Bentivengis
4. Gerardo Bianchi
5. Guillaume de Bray
6. Simon de Brion
7. Giacomo Colonna
8. Girolamo Masci
9. Latino Malabranca Orsini
10. Anchero Pantaléon
11. Giacomo Savelli

Andorra iseseisvuse tunnustamine

Martinus IV kinnitas 7. oktoobril 1282 Valencia piiskopi vahendusel Foix krahvi Roger Bernard III ja Urgelli piiskopi Pere d'Urgi vahel sõlmitud rahulepingu, mille alusel loodi Andorra vürstiriik.

Suhted Bütsantsiga

Martinus IV tunnustas Sitsiilia kuninga Charles'i plaani korraldada aprillis 1283 Bütsantsi vastu ristisõda, et vallutada Konstantinoopol. Ta tunnustas 3. juulil 1281 Sitsiilia ja Veneetsia vahelist sõjalist liitu, kuid kavandatud ristisõda ei saanud teoks seoses 1282 toimunud Sitsiilia vespriga.

Paavst ekskommunitseeris 18. novembril 1281 Bütsantsi keisri Michael VIII. Uus keiser Andronikos II tühistas 1283 Lyoni II kirikukogul sõlmitud kirikuuniooni.

Suhted Inglismaaga

Martinus IV võttis 1282 Orvietos vastu Hereford'i piiskopi Thomas de Cantilupe, kelle Canterbury peapiiskop John Peckham oli ekskommunitseerinud.

Suhted Sitsiiliaga

Martinus IV määras Sitsiilia kuninga Charles'i 29. aprillil 1281 Rooma senaatoriks ja tunnustas tema plaani ristisõja korraldamiseks Bütsantsi vastu.

1282 toimunud Sitsiilia vespri järel pakkusid ülestõusnud Sitsiilia kuningakrooni paavstile, kes sellest keeldus. Kui Aragóni kuningas Pedro III oli nõus hakkama Sitsiilia kuningaks, siis paavst ekskommunitseeris ta 21. märtsil 1283.

Martinus IV ja Eesti

Martinus IV kinnitas 13. septembril 1282 Taani kuninga Valdemar II ja Saksa ordu vahel sõlmitud leppe, mille alusel loovutas Taani ordule Järvamaa, Alempoisi, Vaiga, Mõhu ja Nurmekunna alad.

Ta kinnitas 5. aprillil 1283 Tallinna Mihkli nunnakloostri privileegid ja võttis kloostri paavstliku protektsiooni alla. Ta andis kloostri käsutusse Oleviste kiriku.

Sisepoliitika

Martinus IV valiti paavstiks Viterbos, kuid ta siirdus 23. märtsil 1281 Orvietosse, kust läks 24. juunil 1282 Montefiasconesse. Ta elas Orvietos taas 25. detsembrist 1282 kuni 27. juunini 1284.

Ta kehtestas Viterbole interdikti, kuna paavsti valimiste ajal olid linna võimud vangistanud kaks kardinali.

Ta valiti Rooma senaatoriks, kuid ta andis selle tiitli edasi Sitsiilia kuningale Charles'ile. Ta tunnustas Sitsiilia garnisonide rajamist Kirikuriigis.

Ta tagandas Kirikuriigi ja kuuria ametitest Nicolaus III määratud ametnikke.

Ta kehtestas Veneetsiale interdikti, kui linnriik keeldus toetamast Charles'i sõjaretke Aragóni kuninga Pedro III vastu.

Suhted kirikuinstitutsioonidega

Martinus IV määras Rooma generaalvikaariks Guillaume Durandi.

Ta andis 13. detsembril 1281 avaldatud bullaga "Ad fructus uberes" kerjusmunkadele volituse pidada jutlusi ja anda pihisakramenti. Ta sätestas bullas kerjusmunkade ja sekulaarvaimulike omavahelised suhted.

Ta suurendas 18. jaanuaril 1283 avaldatud bullaga "Exultantes in Domino" frantsisklaste apostelliku sündikuse volitusi.

Liturgilised otsused

Martinus IV andis 1281. aastal Sens'i kapiitlile Maarja Magdaleena reliikviad.

Uued kardinalid

Martinus IV määras 7 uut kardinali 12. aprillil 1281 peetud konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Bonifatius VIII.

1. Geoffroy de Bar
2. Benedetto Caetani (Bonifatius VIII)
3. Conte Casate
4. Jean Cholet
5. Gervais Jeancolet de Clinchamp
6. Hugh Eveshamist
7. Bernard de Languissel

Martinus IV kultuuriloos

Dante Alighieri on Martinust maininud "Jumalikus komöödias", süüdistades teda apluses.

Surm

Martinus IV suri 28. märtsil 1285 Perugias kõhutüüfusesse ja maeti Perugia katedraali.

Viited

Muud allikad

• F. Olivier-Martin. Les Registres de Martin IV. Paris, 1901–1935.
• Martinus IV dokumendid.

Kirjandus

• Nikolaus Backes. Kardinal Simon de Brion. Breslau, 1910.
• Elda Biggi. Un intervento inedito di Martino IV tra Fra Minori e clero di Piacenza nel 1282. "Archivum Franciscanum Historicum" 90, 1997: 349–353.
• Ernest Choullier. Recherches sur la vie du pape Martin IV. "Revue de Champagne" IV, 1878: 15–30.
• Àngel Fàbrega i Grau. Actitud de Pedro III el Grande de Aragón ante la propria disposición fulminada por Martín IV. "Sacerdocio e regno da Gregorio VII a Bonifacio VIII". "Monumenta Historiae Pontificiae" 18, 1954: 161–180.
• Richard Kay. Martin IV and the Fugitive Bishop of Bayeux. "Speculum" 40, 1965: 460–483.
• J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Horace Kinder Mann. Innocent V. to Honorius IV., 1276–1287. 1968.
• Edith Pásztor. La guerra del Vespro e i suoi problemi. L'intervento di Martino IV. "Quaderni catanesi di studi classici e medievali" 1, 1979:135–158.
• Gerald Rudolf. Das Kammerregister Papst Martins IV. 1281 – 1285. Würzburg, 2005.
• Carlo Fedele Savio. L'elezione di Martino IV. e Carlo I. d'Angiò: Istituto sociale Torino. Annuario e programma scolastico per l'anno 1898. Torino, 1898: 57–95.
• Richard Sternfeld. Das Konklave von 1280 und die Wahl des Martins IV. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 31, 1910: 1–53.

Välislingid

• Artikkel Martinus IV kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Martinus IV kohta. (inglise keeles)
• 1280–1281 paavsti valimised. (inglise keeles)
• 1280–1281 paavsti valimised. (inglise keeles)
• 1285. aasta paavsti valimised. (inglise keeles)
• Martinus IV määratud kardinalid.