Paulus V

 See artikkel räägib paavstist; Guastalla hertsogi kohta vaata artiklit Camillo Borghese (Guastalla hertsog)
Paulus V
Sünninimi Camillo Borghese
Valitsemisaja algus 16. mai 1605
Valitsemisaja lõpp 28. jaanuar 1621
Eelkäija Leo XI
Järeltulija Gregorius XV
Sünnikuupäev 17. september 1552
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 28. jaanuar 1621
Surmakoht Rooma
Deviis Absit nisi in te gloriari
Autogramm
Vapp

Paulus V (Camillo Borghese; 17. september 1552 – 28. jaanuar 1621) oli paavst aastatel 1605–1621. Ta oli 233. paavst.

Camillo Borghese sündis Sienast pärit õigusteaduste professori Marcantonio Borghese ja tolle teise abikaasa Flaminia Astalli seitsmelapselise pere vanima lapsena. Borghese suguvõsa oli suguluses Siena Katariinaga. Camillo Borghese õppis Perugia ülikoolis ja Padova ülikoolis õigusteadust ning sai doktorikraadi. Ta osales 1605. aastal kahel konklaavil.

Ametid

1605. aasta teine konklaav

Paulus V valiti paavstiks 16. mail 1605 Vatikani paavstipalees ja krooniti 29. mail kardinal Francesco Sforza poolt.

8.–16. maini 1605 toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks Domenico Toschi, kuid kardinal Cesare Baronio ei tunnustanud teda bravuurika käitumise pärast. Seejärel soovisid kardinalid valida uueks paavstiks Baronio, kes oli konklaavil osalejatest kõige tuntum, kuid too keeldus, arvatavasti soovides sellega vältida veto esitamist enda vastu. Lõpuks valiti kompromisskandidaadina paavstiks Borghese, kelle võimed, pikk kasv ja majesteetlik hoiak jätsid teistele kardinalidele sügava mulje.

Välispoliitika

Paulus V soovis oma valitsemisajal hoida Euroopa kahe mõjukama katoliikliku riigi Prantsusmaa ja Hispaania vahel neutraliteeti.

Konflikt Veneetsiaga

Paulus V valitsemisaja üks olulisemaid välispoliitilisi kriise oli konflikt Veneetsiaga, mis ei tunnustanud vaimulikkonna eksemptsiooni ja kus maapuudusest tingituna keelustati uute kirikute rajamine ning maa võõrandamine ilma vastava loata. Veneetsias süüdistati kahte vaimulikku, Vicenza kanoonikut Scipio Saracenit ja Narvesa abti Brandolino Valmarinot, nende nõuete eiramises. Need vaimulikud vangistati, süüdistatuna lisaks veel vägistamises ja tapmises. Paulus V nõudis Veneetsialt 10. detsembril 1605 vaimulikkonna õigusi piiravate otsuste tühistamist ja kohustas Orazio Maffeid nõudma vangistatud vaimulike vabastamist. Pärast tulutut sõnasõda Veneetsiaga pidas paavst 26. märtsil 1606 koos 40 kardinaliga istungi, esitades Veneetsiale 24-päevase ultimaatumi. Kuna Veneetsia jäi oma põhimõtetele kindlaks, ekskommunitseeris Paulus V 17. aprillil 1606 Veneetsia senati, valitsuse ja doodži ning kehtestas Veneetsiale interdikti.

Veneetsia kuulutas interdikti õigustühiseks ja enamus vaimulikkonnast pooldas linnriigi otsust. Jesuiidid, teatiinid ja kaputsiinid otsustasid paavstile kuuletuda ning aeti Veneetsiast välja. Samuti tuli nuntsiusel Veneetsiast lahkuda. Paavsti otsusest hoolimata peeti Veneetsias missasid, Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistati erakordselt pidulikult. Ka Paolo Sarpi pidas pärast pikka ajavahemikku missat. Polnud välistatud sõja puhkemine Veneetsia ja Kirikuriigi vahel, eriti pärast seda, kui Hispaania kuningas Felipe III pakkus paavstile Milanos paiknevaid üksusi. Prantsusmaa kuningas Henri IV ja kardinal François de Joyeuse'i vahendustegevuse tulemusena hoiti sõda ära, Veneetsia vabastati 21. aprillil 1607 interdiktist ja vangistatud vaimulikud vabastati, kuid jesuiite ei lubatud Veneetsiasse tagasi.

See oli üks tõsisemaid konflikte kiriku ja ilmaliku võimu vahel varauusajal. Paavst sai selles konfliktis näilisele edule vaatamata poliitilise tagasilöögi, sest tal tuli tõdeda, et langetatud interdikt jäi kehtima vaid paberile.

Suhted Prantsusmaaga

Augustis 1605 saatis Prantsusmaa kuningas Henri IV Arnaud d'Ossat' asemele Rooma suursaadikuks Villeroy markii Charles de Neufville'i. 1617 saatis Paulus V Prantsusmaale nuntsiuseks Guido Bentivoglio.

Paavst avaldas Henri IV tapmise pärast kahetsust. Louis XIII ajal olid paavsti huvid suhetes Prantsusmaaga valdavalt seotud teoloogiliste probleemidega.

Suhted Inglismaaga

Paulus V õnnitles 9. juulil 1606 James I-t Inglismaa kuningaks saamise puhul, kuid rõhutas, et katoliiklasi ei tohi süüdistada Guy Fawkes'i vandenõu kavandamises. Tõsisem probleem suhetes Inglismaaga tekkis aga siis, kui Inglismaa parlament nõudis katoliiklastelt truudusvannet, millega ühtlasi ei tunnustataks paavsti õigust tagandada ilmalikke valitsejaid, kuid 22. septembril 1606 ja 23. augustil 1607 keelas Paulus V katoliiklastel seda vannet anda. 26. veebruaril 1607 tapeti vandeandmise suurimaid vastaseid preester Robert Drury.

Kui ülempreester George Blackwell tunnustas vandeandmist, tagandati ta 1608 ametist. Järgmiseks ülempreestriks sai George Birkhead, kelle surma järel kinnitas Paulus V 11. juulil 1615 uueks ülempreestriks William Harrison'i.

Kolmekümneaastane sõda

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda

Paulus V saatis 1608. aastal kardinal Giovanni Garzia Millini Austriasse Saksa-Rooma keisri Rudolf II ja Böömi kuningaks kroonitud suurhertsog Matthiase vahelist tüliküsimust lahendama. 26. augustil 1619 teatasid tšehhid keiser Ferdinand II tagandamisest Böömi troonilt ja määrasid uueks valitsejaks Friedrich V. Kuigi näib, et Paulus V jäi esmalt Saksamaal toimuva suhtes äraootavale seisukohale, siis alates 1620 asus ta toetama keiser Ferdinandi, jäädes Friedrich V vastu. Tähistades Friedrich V üle Valgemäe lahingus saavutatud võitu, sai Paulus V 1620 hilissügisel peetud protsessioonil südamerabanduse, mille järel oli ta sunnitud avalikust elust tagasi tõmbuma.

Suhted Jaapaniga

Novembris 1615 võõrustas ta Jaapani samurai Hasekura Tsunenaga saatkonda. Hasekura soovis paavstilt saada toetust, et arendada kaubandussuhteid Jaapani ja Mehhiko vahel ning saata misjonäre Jaapanisse. Paulus V nõustus misjonäride saatmisega Jaapanisse, kuid jättis Mehhiko küsimuse Hispaania kuninga lahendada.

Galilei protsess

Galileo Galilei Rooma inkvisitsiooni ees. Joseph-Nicolas Robert-Fleury maal, 1847

1611 saabus Galileo Galilei Rooma, kus ta sai nii vaimulikkonna kui aadli poolt suurejoonelise vastuvõtu osaliseks. Tema teleskoop viidi kardinal Ottavio Bandinile kuuluvasse aeda.

Mikołaj Koperniku vaadete ja Galilei astronoomiliste avastuste levikut takistas katoliku kiriku levitatav seisukoht, et kui õpetus heliotsentrilisest maailmapildist satub vastuollu Pühakirjaga, peab see järelikult olema vale. Kõige olulisemaks argumendiks Koperniku vaadete vastu sai Joosua palve päeva pikendamiseks (Jo 10; 12–13). Galileid ja tema kaaslast karmeliit Paolo Antonio Foscarinit, kes teoloogina võrdles Koperniku süsteemi Vanas Testamendis seitsmeharulise küünlajalaga, kahtlustati ketserluses.

Detsembris 1615 saabus Galilei uuesti Rooma ja andis inkvisitsiooni ees oma vaadetest aru, mille järel kuulutas inkvisitsioon tema õpetuse valeks ja ketserlikuks ning kohustas Galileid sellest loobuma. Galilei olevat lubanud oma vaateid mitte õpetada. Pärast seda, kui Paulus V oli Galileiga kohtunud, teatas inkvisitsioon paavsti soovitusel 5. märtsil 1616 Koperniku süsteemil tugineva õpetuse taunimisest ja kõrvaldas ajutiselt käibelt Koperniku ja Johannes Kepleri traktaadid, kuid Galileid selles avalduses ei mainitud. Kardinal Roberto Bellarmino kirjutas Galileile tõendi, et teadlast pole kuidagi süüdistatud, vaid teda on ainult informeeritud uuest suhtumisest Koperniku maailmasüsteemi. 1620 avaldati Koperniku töö uuesti, kuid sellest oli kõrvaldatud või muudetud 9 lauset, kus mainiti heliotsentrilist maailmapilti. Galilei ja Foscarini tunnustasid inkvisitsiooni otsust, kinnitades seda, et Pühakiri ongi mõeldud inimeste lunastuseks, nagu kirik väitis, ja pole loodusteaduslik traktaat. Samas nõudis kardinal Bellarmino heliotsentrilise maailmapildi tunnustamiseks Galileilt ja Foscarinilt nende poolt õpetatud vaadete tõestamist tingimusel, et selle abil oleks võimalik seletada kõiki taevaseid nähtusi.

Kiriku institutsioonide reformid

Paulus V saatis võimule saades kõik prelaadid, kes viibisid Roomas olulise põhjuseta, tagasi nende piiskopkondadesse ja uuendas 19. oktoobril 1605 oma eelkäijate otsust prelaatide kohustusest resideerida oma piiskopkondades.

1610 saatis ta palliumi maroniidi patriarhile Johannes XI-le.

1611 kinnitas ta Monte Vergine kloostri privileegid ja Dijon'is asuva Saint Etienne'i kloostri reeglid.

1611 avaldatud bullas "Universi agri" sätestas ta Rota Romana volitused.

1619 rajas ta Tšiilis Santo Tomase kloostri.

11. juunil 1620 sätestas ta Magister Sacri Palatii volitused.

Ta määras kardinalidele, kelle elatusraha jäi alla 6000 skuudo aastas, lisasissetulekuna 1500 skuudo suuruse Piatto Cardinalizio.

Ambrosiaanid

1606 tunnustas ta apostoliinide ühinemist ambrosiaanidega.

Annecy visitatsiooni ordu

1618 tunnustas ta Annecy visitatsiooni ordut.

Augustiinlased

1618 tunnustas ta augustiinlaste nunnaordut.

Bernardiinid

1606 tunnustas ta bernardiinide konstitutsiooni.

Mertsedariaanid

1606 tunnustas ta mertsedariaanide reformi.

Obregoniaanid

1609 lubas ta obregoniaanidel kanda halle rüüsid.

Oratooriumid

24. veebruaril 1612 tunnustas ta Filippo Neri rajatud oratooriumit.

10. mail 1613 avaldatud bullas "Sacrosantae romanae ecclesiae" tunnustas ta Prantsusmaa oratooriumi ("Congrégation de l'Oratoire de Notre Seigneur Jésus-Christ").

Püha Antoniuse ordu

1618 tunnustas ta Püha Antoniuse ordut.

Püha Vaimu ordu

1619 kinnitas ta Püha Vaimu ordu privileegid.

Taevaminemise ordu

1613 tunnustas ta Taevaminemise ordu konstitutsiooni.

Tsistertslased

1616 tunnustas ta tsistertslaste ordu Aragóni kongregatsiooni.

Ursuliinid

1618 tunnustas ta ursuliinide ordut.

Vennaskonnad

1606 tunnustas ta Jeesuse Nime vennaskonda.

2. märtsil 1607 avaldatud bullas "Cum certas" ja 11. märtsil 1607 avaldatud bullas "Nuper archiconfraternitati" uuendas ta Püha Franciscuse Südame vennaskonna privileege.

Ta muutis 1607 avaldatud kirjaga "Ex credito nobis" Kristliku Doktriini vennaskonna ülemvennaskonnaks.

18. detsembril tunnustas ta 1620 Surmavendade kongregatsiooni konstitutsiooni.

Ta andis Purgatooriumi Seltsile indulgentsid.

Vaimulikud rüütliordud

16 veebruaril 1608 kinnitas Karmeli Mäe Jumalaema ordu (Ordre de Notre-Dame du Mont-Carmel) asutamise (bulla "Romanus Pontifex")

Ta tunnustas 1608 Mantova hertsogi Vincente del Gonzaga asutatud rüütliordut.

31. oktoobril 1608 tunnustas ta Karmeli Mäe Jumalaema ordu ühinemist Püha Lazaruse rüütliorduga.

1614 tunnustas ta Magdaleena rüütliordut.

1615 tunnustas ta Saksa Kristliku Sõjaväe rüütliordut.

Liturgilised reformid

20. augustil 1605 avaldatud bullas "Decet Romanum" sätestas Paulus V katoliikliku matusekombestiku.

27. septembril 1608 kinnitas Paulus V 2. oktoobri tähistamist pühade kaitseinglite päevana.

Paulus V kohustas 1613 palvetama Loreto litaaniat hommikuti, õhtuti, laupäeviti, vigiiliatel ja neitsi Maarja mälestuspühadel.

Ta avaldas 20. juulil 1614 Rituale Romanumi.

27. juunil 1615 lubas ta Hiinas peetavatel liturgiatel kasutada hiina keelt.

Paulus V sätestas 1606 ja 1619 avaldatud bullades "In coena domini" ekskommunikatsiooni määramise 20 juhtumi korral.

Teoloogilised vaidlused

28. augustil 1607 saatis Paulus V laiali erikongregatsiooni ("Congregatio de auxiliis") ja lubas nii jesuiitidel kui dominikaanidel jääda oma veendumustele kindlaks. Paavsti otsus vallandas hiljem tõsise diskussiooni jansenistide teoloogiliste vaadete üle.

Paulus V protesteeris Pariisi parlamendi otsuse vastu, millega tauniti Francisco Suárezi töid, ja mõistis 1613 hukka gallikanismi. Seepeale kuulutasid generaalstaadid 1614, et kuningas saab oma volitused vaid Jumalalt. 1611 avaldas Sorbonne'i dekaan Edmond Richer traktaadi paavsti ilmeksimatuse vastu, kuid tema töö sattus tsensuuri alla. 7. juulil 1615 otsustas Prantsusmaa vaimulikkond tunnustada Trento kirikukogu otsuseid provintsiaalsinoditel.

Paulus V väitis 30. augustil 1617 dominikaanide ja frantsisklaste vahelises vaidluses neitsi Maarja pärispatuta saamisest, et keegi ei tohi õpetada, nagu oleks neitsi Maarja eostatud pärispatus.

Kristlik eetika ja moraal

1611 otsustas Paulus V parandada Kirikuriigi vanglate tingimusi.

Suhtumine juutidesse

Paulus V avaldas 31. juulil 1610 bulla "Apostolicae servitudis", milles kohustati regulaarvaimulikke õppima heebrea keelt.

7. augustil 1610 avaldatud bullas "Exponi nobis" keelas ta juudi naistel omada kaasavara.

Uued piiskopkonnad

Kanoniseerimised

Paulus V kanoniseeris 2 isikut:

  1. Francesca Romana 29. mai 1608
  2. Carlo Borromeo 1. november 1610

Paulus V kuulutas õndsaks 14 isikut:

  1. Aloysius Gonzaga 19. oktoober 1605
  2. Stanislaus Kostka 19. oktoober 1605
  3. Salvador de Horta 5. veebruar 1606
  4. Louis Bertrand 19. juuli 1608
  5. Giacomo Piccolomini 21. märts 1609
  6. Ignatius Loyola 27. juuli 1609
  7. Margareta Castellost 19. oktoober 1609
  8. Serafim Montegranarost 1610
  9. Teresa Ávilast 24. aprill 1614
  10. Filippo Neri 11. mai 1615
  11. Thomas Villanovast 7. oktoober 1618
  12. Pascal Baylon 29. oktoober 1618
  13. Talupoeg Isidor 2. mai 1619
  14. Franciscus Xavier 25. oktoober 1619

Onupojapoliitika

Paulus V ajal sai Borghese suguvõsa Itaalia üheks mõjukamaks suguvõsaks.

Paulus V õde Ortensia abiellus Marcantonio Caffarelliga. Nende poeg Scipione Caffarelli Borghese sai kardinaliks ja 1610 Bologna peapiiskopiks.

Paulus V vend Giovanni Battista Borghese sai Borgo ja Sant' Angelo kindluse kuberneriks. 1609 sai temast Vivaro vürst. Tema poeg oli Marcantonio I Borghese.

Paulus V vend Francesco Borghese oli kindral ja Rignano hertsog.

Tema kaugem sugulane Camillo Borghese sai Siena peapiiskopiks.

Kardinalide pühitsemised

Paulus V pühitses oma ametiajal 60 kardinali 10 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 hispaanlast, 5 prantslast, 2 sakslast ja 1 ungarlane. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Gregorius XV ja Urbanus VIII. Paulus V rajas 17. oktoobril 1616 San Carlo ai Catinari titulaarkiriku San Biagio dell'Anello titulaarkiriku asemel.

Paulus V kultuuriloos

Paulus V monument Riminis

Paulus V ajal täiustati Püha Peetruse basiilika löövi ja fassaadi. Tema ajal valmis Vatikani paavstipalee epitaafiga palkon, kust paavstid teevad avalikke pöördumisi ja valitud paavst ilmub rahvale. Tema ajal taastati Traianuse akvedukt, mis nimetati tema auks ümber Aqua Paolaks. Roomas ehitati tema ajal Villa Borghese.

Paulus V oli Guido Reni ja Cavaliere Giovanni Baglioni patroon.

1611–1613 ehitati Vatikani arhiivi hooned. Paulus V asus koguma ladinakeelseid papüürusi.

Ta resideeris 14. jaanuarist 1614 kuni surmani Palazzo del Quirinale palees. 7. juulil 1608 avas ta Bibliotheca Ambrosiana.

Justus Lipsius pühendas talle oma 1605 avaldatud "Seneca" ja Martin Becan oma "Controversia".

Paulus V pihiisa oli orientalist Mario di Calasio.

1612 avati Ostias sadama põhjabassein.

Ta muutis Leuveni ülikooli statuuti.

Ta kohustas Antoinette d'Orléans-Longueville'i rajama seminari.

Ta toetas Iiri kolleegiumi Sevillas ja kohustas induldiga kohalikke kalureid püüdma kala kuuel pühapäeval aastas, kusjuures nad peavad toetama iiri üliõpilasi.

1614 usaldas ta Lucca Jumalaema regulaarvaimulikele haridusreformi teostamise selles piirkonnas.

Kunstnikud Michelangelo Merisi da Caravaggio ja Ludovico Leoni on temast teinud portreed. Riminis asub Nicolò Cordieri ja Sebastiano Sebastiani poolt tema auks püstitatud pronksist monument.

Surm

Paulus V hauamonument

Paulus V suri 28. jaanuaril 1621 Roomas Palazzo del Quirinale palees südamerabandusse ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse.

Viited

  1. ↑ Ott, Michael (1912). "Paolo Sarpi. Catholic Encyclopedia".
  2. ↑ Camm, Bede (1909). "Ven. Robert Drury. Catholic Encyclopedia".
  3. ↑ Smith, Sydney (1907). "St. Robert Francis Romulus Bellarmine. Catholic Encyclopedia".
  4. ↑ Gerard, John (1909). "Galileo Galilei. Catholic Encyclopedia".
  5. ↑ Labourt, Jérôme (1910). "Maronites. Catholic Encyclopedia".
  6. ↑ Pernin, Raphael (1912). "Visitation Order. Catholic Encyclopedia".
  7. ↑ Gildas, Marie (1907). "The Bernardines. Catholic Encyclopedia".
  8. ↑ Besse, Jean (1911). "Mercedarians. Catholic Encyclopedia".
  9. ↑ Oliger, Livarius (1911). "Obregonians. Catholic Encyclopedia".
  10. ↑ Bowden, Henry Sebastian (1911). "The Oratory of Saint Philip Neri. Catholic Encyclopedia".
  11. ↑ Moeller, Charles (1910). "Orders of the Holy Ghost. Catholic Encyclopedia".
  12. ↑ Rudge, F.M. (1907). "The Orders of the Annunciation. Catholic Encyclopedia".
  13. ↑ Fidelis, Mother Mary (1912). "The Ursulines. Catholic Encyclopedia".
  14. ↑ McGahan, Florence (1911). "Religious Communities of the Name of Jesus. Catholic Encyclopedia".
  15. ↑ Heckmann, Ferdinand (1908). "Confraternities of the Cord. Catholic Encyclopedia".
  16. ↑ Glancey, Michael (1908). "Confraternity of Christian Doctrine. Catholic Encyclopedia".
  17. ↑ McGahan, Florence (1911). "Paulists. Catholic Encyclopedia".
  18. ↑ Müller, Ulrich (1911). "Congregation of the Most Precious Blood. Catholic Encyclopedia".
  19. ↑ Moeller, Charles (1911). "The Military Orders. Catholic Encyclopedia".
  20. ↑ Dunford, David (1909). "Funeral Dues. Catholic Encyclopedia".
  21. ↑ Gilmartin, Thomas (1910). "Feast of Guardian Angels. Catholic Encyclopedia".
  22. ↑ Prior, John (1910). "In Cœna Domini. Catholic Encyclopedia".
  23. ↑ Astrain, Antonio (1908). "Congregatio de Auxiliis. Catholic Encyclopedia".
  24. ↑ Pohle, Joseph (1909). "Controversies on Grace. Catholic Encyclopedia".
  25. ↑ Lejay, Paul (1910). "Justus Lipsius. Catholic Encyclopedia".
  26. ↑ Brants, Victor (1910). "University of Louvain. Catholic Encyclopedia".
  27. ↑ Boyle, Patrick (1910). "Irish Colleges, on the Continent. Catholic Encyclopedia".

Kirjandus

Välislingid

Eelnev
Leo XI		 Rooma paavst
1605–1621		 Järgnev
Gregorius XV