Robert Doisneau

Lapsepõlv

Robert Doisneau sündis Pariisi äärelinnas Gentillys. Lapsepõlv oli väga keeruline, sest torumehest isa sai Esimeses maailmasõjas surma, kui Robert oli nelja-aastane. Ema suri, kui Robert oli seitsmeaastane. Teda kasvatas tädi, kes temast ei hoolinud.

1925. aastast õppis ta L'école Estienne'is, mis oli kunsti- ja käsitöökool. 1929. aastal sai ta litograafi ja graveerija diplomi. 16-aastaselt tegeles Doisneau küll juba fotograafiaga, kuid oli sedavõrd häbelik, et pildistas esialgu munakive. Julgus pildistada lapsi ja lõpuks ka täiskasvanuid tuli ajapikku.

Tegevus fotograafina 1930. aastatel

1930. aastal asus Doisneau tööle Ullmanni ateljeesse. See oli keskendunud farmaatsiatööstusele ja Doisneau ülesanne oli joonistada farmaatsiaäridele silte. Ta tegutses seal stuudios ka kaameraassistendina ja peagi sai temast fotograaf.

1931. aastal sai temast André Vigneau assistent. 1932. aastal müüs ta päevalehele Excelsior oma esimese fotoreportaaži.

Aastatel 1934–1939 töötas Doisneau tööle autotootja Renault' juures Billancourtis tööstusfotograafina. Sel perioodil süvenes tal huvi inimeste ja fotograafia vastu. 1939. aastal vallandati ta sagedase hilinemise pärast ja Doisneaul tuli leiba teenida vabakutselisena. Tal tuli tegeleda nii graveerimise kui ka postkaartide pildistamisega. Prantsusmaa oli sel ajal Euroopa postkaarditööstuse lipulaev: postkaarte osteti nii õnnitluskaartideks kui ka suveniirideks. Hiljem (1991) on Doisneau tunnistanud, et aastad Renault' autotehases olid tema fotograafikarjääri alguse ja nooruse lõpu verstapostiks.

1939. aastal palkas Rapho fotoagentuuri asutaja Charles Rado Doisneau enda teenistusse ja tal tuli fotoreportaažide tegemiseks Prantsusmaal ringi reisima hakata. Seal tegi ta ka oma esimesed tänavafotod kutselise fotograafina.

Teine maailmasõda

Robert Doisneau töötas Rapfo fotoagentuuris kuni Teise maailmasõja alguseni, mil pidi astuma sõjaväkke. Prantsuse armees oli ta nii fotograaf kui ka sõdur. Armees oli ta kuni 1940. aastani, seejärel kuni sõja lõpuni 1945. aastal kasutas aga ära oma joonistamis- ja graveerimisoskust ning võltsis Prantsuse vastupanuliikumise tarvis passe ja isikut tõendavaid dokumente.

1942. aastal kohtus Doisneau kirjastaja, tüpograaf, ajakirjanik ja kunstikriitik Maximilien Voxiga, kellele tegi hulgaliselt tellimustöid.

Tegevus fotograafina pärast Teist maailmasõda

Pärast sõja lõppu asus Robert Doisneau uuesti tööle vabakutselise fotograafina ja müüs fotosid mitmele väljaandele, sh Life, Le Point.

1945. aastal tutvus Doisneau Aix-en-Provence'is Blaise Cendrarsiga. Doisneau täitis seal Maximilien Voxi tellimust ajakirja L'Album du Figaro tarvis. Blaise Cendrars on üks esimesi, keda paelus fotograafi huvi äärelinnaelu vastu ja kes julgustas Robert Doisneaud selles suunas edasi liikuma. 1949. aastal ilmunud raamat "La banlieue de Paris" ('Pariisi äärelinn') kuulutas algust koostööle teiste kirjanikega.

1946. aastal läks Doisneau tööle Rapho fotoagentuuri, mida oli pidama hakanud Raymond Grosset. Grosset kutsus tööle mitu noort fotograafi, kes oli juba ajakirjadele kaastöö tegemise kogemusi, sh Édouard Boubat, Willy Ronis, Jean Dieuzaide, René Maltête, Janine Niépce, Sabine Weiss. Doisneau jäi agentuurile truuks karjääri lõpuni, olgugi et Henri Cartier-Bresson kutsus teda ka agentuuri Magnum Photos.

1946. aastal tegi Doisneau fotoreportaaže ka nädalalehele Action. Tänu Grosset'le sai ta 1948. aastal lepingu ajakirjale Vogue moefotode tegemiseks. Toimetajad ootasid, et ta tooks ajakirja värsket ja vabamat õhku, ent Doisneaule ei istunud elegantses ümbruses ilusate naiste pildistamine. Talle meeldis öö- ja tänavaelu. Kui vähegi võimalik, põgenes ta stuudiost ja pildistas Pariisi tänavatel rohkemgi kui seni. Koostöö Vogue'iga kestis 1951. aastani.

1947. aastal tutvus Doisneau Jacques Préverti ja Robert Giraud'ga. Alguse sai pikaaegne sõprus ja viljakas koostöö. Need olid inimesed tema keskkonnast.

1960. aastal reisis ta USA-s, kus tegi fotoreportaaže New Yorgist, Hollywoodist ja Palm Springsist.

1966. aastal reisis ta Kanadas ja tegi reportaaže Montréalist. Viibis mõne päeva ka New Yorgis.

1967. aastal tegi Nõukogude Liidust reportaaži "50 aastat Nõukogude saavutusi".

1970. aastal pildistas ta koos Jacquis Dubois'ga Prantsusmaa kohalikke muuseume.

1970. aastateks oli Euroopa muutunud ja toimetajad otsisid reportaaže, mis suudaksid tabada moodsat sotsiaalsust. Vana stiil oli fotograafias asendunud uute stiilidega. Ajakirju suleti ja uueks kangelaseks sai televisioon. Meediamaastikul toimunud ja toimuvatest muutustest hoolimata jätkas Doisneau töötamist. Muu hulgas tegi ta portreefotosid sellistest kuulsusest nagu Jean Cocteau, Pablo Picasso, George Braque, Alberto Giacometti ja Ferman Léger. Samuti tegi ta lasteraamatuid.

1975. aastal osales ta fotograafiafestivalil Rencontres d’Arles.

1983. aastal sai Doisneau riikliku tellimuse Prantsusmaa regioonide pildistamiseks.

Loomingule iseloomulikku

Robert Doisneau arhiivis on üle 450 000 foto. Tema oskus tabada avalikus ruumis isiklikke, õrnu ja humoorikaid hetki jätab mulje, et need on jäädvustatud erilise pingutuseta, justkui möödaminnes. Doisneau oli loomu poolest tegelikult väga häbelik ja tagasihoidlik, ka tuli õige hetke tabamiseks sageli kaua tänavanurgal oodata.

Teda on mõjutanud Henri Cartier-Bresson, Eugène Atget ja André Kertész. Lastesse suhtus ta pildistamise ajal lugupidavalt ja tõsiselt. Seetõttu kannab ka mitu kooli Robert Doisneau nime.

Tema fotod ei ole kunagi kedagi naeruvääristanud, seetõttu ei tahtnud ta pildistada näiteks neid naisi, kelle pea oli sakslasega magamise pärast paljaks aetud. Veelgi enam, kui ta oli sõlminud 1948. aastal Vogue'iga moefotode tegemiseks lepingu, ei nautinud ta üldse ilusate naiste pildistamist. Robert Doisneau armastas pildistada tänaval ja kasutas selleks iga võimalust.

Robert Doisneau teosed ei kuulu klassikalise fotodokumentalistika hulka. Isegi kuulsaim foto, "Hotel de ville'i suudlus", on lavastatud ja autor ei ole seda kunagi varjanud. Tegu oli tellimustööga ajakirjale Life.