Jaan Ivand (15. veebruar 1896 Pääsna küla, Veriora vald, Räpina kihelkond, Võrumaa– 1. juuni 1964 Tallinn) oli eesti insener.
Ta sündis põllumehe perekonnas.
Ta õppis kohalikus valla- ja kihelkonnakoolis, seejärel siirdus Venemaale; lõpetas Mariupolis keskkooli eksternina 1917. Seejärel õppis ta Tallinna Tehnikumi mehaanikaosakonna laevaehituse erialal ja lõpetas selle 1926.
Ivask alustas Musta mere sadamalinnades lihttöödel, oli lühikest aega mereministeeriumi teenistuses, hiljem andis eratunde ja töötas Novorossiiski laevatehases; tuli tagasi Eestisse 1920; 1923–1926 korraldas kursusi motoristidele ja jõuvankrijuhtidele.
Ta oli Tallinna Tehnikumi laevamehaanikute kooli õppejõud 1927–1931 (õppeained: matemaatika, algebra, tehniline joonestamine, elektrotehnika, soojustehnika); Tallinna Tehnikaülikoolis / Tallinna Polütehnilises Instituudis õppeülesande täitja aines "Autod ja lennukid" 1939–1940, energeetika kateedri dotsent 1940/1941, soojustehnika erakorraline professor 1942–1944, plahvatusmootorite laboratooriumi juhataja 1941–1944, soojusenergeetika kateedri dotsent 1944–1963 ja kateedrijuhataja 1944–1958, ehitus- ja mehaanikateaduskonna prodekaan 1945–1947.
Ta oli Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna teenistuses 1929–1937 ja Teedeministeeriumi maanteede osakonna liiklusinspektor 1937–1940.
Jaan Ivandi teadustöö põhisuunad olid soojustehnika, termodünaamika, aeromehaanika ja eesti põlevkivitoodete rakendamine (katsetas põlevkivibensiini kasutamise võimalust automootoris); oli esimesi sisepõlemismootorite eriteadlasi Eestis. Ta avaldas aero- ja termodünaamikaõpikuid ning liikluskorralduse ja autoasjanduse käsiraamatuid (nt "Autotehnika" 1927, 1928 jt).
Ivand oli Insenerikoja mehaanikasektsiooni liige 1935–1940; aastast 1932 tegeles lennundusega, omas mootorilenduri kutset; ta oli Eesti Aeroklubi liige ja varahoidja.