Hans Kruus

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hans Johannes Kruus (22. oktoober 1891 Tartu – 30. juuni 1976 Tallinn) oli eesti ajaloolane ja Nõukogude riigi-, haridus- ja kultuuritegelane.

Ajaloolasena oli ta üks eesti professionaalse ajalooteaduse rajajaid. Tartu Ülikooli Eesti ja põhjamaade ajaloo professor, Tartu Ülikooli prorektor (1935–1938), Tartu Riikliku Ülikooli rektor (1940–1941 ja 1944) ning Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimene president (1946–1950).

Ta oli Johannes Varese valitsuse peaministri asetäitja juunist augustini 1940, Eesti NSV välisasjade rahvakomissar 1944–1946 ja Eesti NSV välisminister 1946–1950.

Elukäik

Kruus õppis 20. sajandi algul Kursi kihelkonna ministeeriumikoolis ja Saadjärve ministeeriumikoolis.

Kruus lõpetas 1911. aastal Tartu Õpetajate Seminari ja töötas 1911/1912. õppeaastal kooliõpetajana Viru-Jaakobi Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolis Viru-Jaagupis, seejärel alates 1913. aastast kooliõpetajana A. Nieländeri erakoolis. Kui gümnaasiumi küpsuseksamid said tehtud, asus ta 1915. aastal Tartu Ülikoolis ajalugu õppima. Akadeemiliselt oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Aastail 1915–1916 oli ajakirja Vaba Sõna tegevtoimetaja.

1916. aastal astus ta Vene sõjaväkke ja 1917 sattus Petrogradi, kus oli ka Veebruarirevolutsiooni ajal. Poliitiliselt ühines Kruus ülevenemaalise sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) parteiga, kelle loosungiks oli "maa ja vabadus". Tema valikut mõjutas tõenäoliselt ka see, et esseeride partei oli väheseid Vene poliitilisi jõude, kes vähemalt sõnades tunnustas rahvaste enesemääramisõigust ja föderatsiooniprintsiipi riigi ülesehituses. Pärast eesti rahvusväeosade loomist teenis Kruus 1. Eesti polgus Rakveres ja Tallinnas ning kujunes sel perioodil sisuliselt elukutseliseks poliitikuks. Kruus kuulus poliitilisse rühmitusse (Gustav Suits, Johannes Semper, Jaan Kärner, Villem Ernits, Hugo Reiman, Erich Joonas, Hugo Raudsepp, Karl Freiberg jt), kes lõid Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride (esseeride) Parteist eraldunud Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ning sai selle partei keskkomitee esimeheks. Sama aasta lõpul külastas ta ka Jossif Stalinit, ta esitas viimasele iseseisva Eesti Töölisvabariigi idee, ent see ei leidnud toetust.^[viide?]

1918. aasta novembris sai Kruusist Eesti Maanõukogu, 1919. aasta aprillis Asutava Kogu liige. 18. novembril 1918 nimetas Eesti Ajutine Valitsus ta Siseministeeriumi juures asuva Saksa käsilaste eeluurimise ameti juhatajaks. Oli 1919. aastal Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride partei keskkomitee ajalehe Töörahva Võitlus vastutav toimetaja. 1920. aastal valiti ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölispartei (EISTP) ehk isesotside esimeheks. Seejärel süüdistati teda, ilmselt alusetult, mahhinatsioonides Viktor Kingissepa ja teiste Eesti iseseisvuse vastaste tegelastega. Ta käis ka 1921. aastal Moskvas ja püüdis saavutada EISTP vastuvõtmist Kominterni, kuid tulutult. Seejärel pettus ta enamlikus poliitikas lõplikult ning taandus järk-järgult ka Eesti poliitikast.^[viide?]

Ta asus üha enam tegelema ajalooga, jätkates varem pooleli jäänud ülikooliõpinguid. Pärast magistrikraadi saamist jäi Kruus 1924. aastast ülikooli tööle ning oli seal ülimalt aktiivne nii õppejõu, uurija kui ka organisaatorina. Ta oli Eesti ja põhjamaade ajaloo erakorraline, alates 1934. aastast korraline professor.

Ta oli sihtasutise M. Varese Toetusraha juhatuse liige.^[viide?]

1935 sai Kruusist Tartu Ülikooli prorektor, sellelt ametikohalt vabastati ta seoses uue ülikoolide seadusega 1938. aastal. 1930. aastate lõpus uuris Kruus ka Jaan Tõnissoni tegevust, seda oli ta kohati teinud juba varemgi (1921. aastal ilmus talt uurimus Tõnissoni kui "Eesti kodanluse juhi" kohta), ent nüüd koostas ta mahuka koguteose "Jaan Tõnisson töös ja võitluses". 1. juulist 1939 kuni 30. juunini 1940 oli professor Hans Kruus tema enda palvel õppetööst vabastatud, võimaldamaks tal lõpetada üldise eesti rahvusliku liikumise ajaloo koostamist. Eesti NSV-s Kruusi enda levitatud väide, nagu oleks ta õppetööst eemaldatud konflikti tõttu Eesti valitsusega, pole tõestatud .

Pärast 1940. aasta juunipööret määrati ta Johannes Varese valitsuse ministriks ja ühtlasi peaministri asetäitjaks. 3. augustil 1940 kirjutas Hans Kruus Eestimaa Kommunistlikku Parteisse astumise avalduse (soovitajateks olid Johannes Vares ja Nigol Andresen). 1940. aasta septembris määrati ta Tartu Riikliku Ülikooli rektoriks. 1941. aasta suvel Nõukogude-Saksa sõjas evakueerus ta NSV Liitu ning täitis seal EKP ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ülesandeid. Evakueerumise käigus esitas Hans Kruus koos ENSV SARKi Tartu miilitsaülema Arved Kalvoga kaebuse Leningradi sõjaväeringkonna ülemale, et Tartu rindelõigu ülem ei kasutanud kõiki võimalusi Tartu linna täielikuks hävitamiseks. Oli 1941 aasta augustis Tallinna töölispolgu liige. Ta sai Eesti NSV välisasjade rahvakomissariks ning 1946. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimeseks presidendiks (1946–1950).^[viide?]

1950. aasta 28. jaanuaril Eesti NSV Teaduste Akadeemia president Hans Kruus vallandati, sest ta langes "kodanliku natsionalistina" põlu alla, 18. märtsil heideti ta välja VK(b)P-st. Ta vahistati 1950. aasta 24. oktoobril Tallinnas ja viibis eeluurimise all Moskva vanglates. Talle ei jõutud esitada süüdistust ega anda kohtu alla. Pärast Jossif Stalini surma vabastati ta 1954. aasta algul ning ta jäi elama Moskvasse, kus töötas NSV Liidu Teaduste Akadeemias.^[viide?]

Ta tuli 1960. aastal Eestisse tagasi. Hiljem oli ta kuni surmani Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi kaastöötaja, jätkas oma tegevust peamiselt ajaloo ja koduloo alal.^[viide?] 29. detsembril 1962 ennistati NLKPsse.

Teadustöö

Ta uuris põhjalikult Eesti varauusaega ja kirjutas 1924. aastal magistritööna detailse uurimuse Vene-Liivi sõjast aastatel 1558–1561. Edasised kirjutised annavad märku huvi nihkumisest 19. sajandi esimese poole talurahvaliikumistele, mille mahukal uurimisel – Tartu ja Riia arhiivides ning silla- ja kihelkonnakohtute fondides, aga ka isiklikel kirjavahetustel ja suulisel traditsioonil – põhines ta 1930. aastal kaitstud doktoriväitekiri. Edasised uurimused käsitlesid 19. sajandi teist poolt: ärkamisaega, olulisi isikuid selles ja Aleksandrikooli, millest ilmus 1939. aastal monograafia "Eesti Aleksandrikool".

Kruusi toimetamisel ilmusid Eesti ajaloo üldkäsitluse (pealkirjaga "Eesti ajalugu") kolm esimest köidet, mis käsitlesid vastavalt muinas-, kesk- ja varauusaega (kuni Põhjasõjani). Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõja tõttu ajalookäsitluse väljaandmine aga katkes (see taastati alles 1999. aastal Lennart Mere initsiatiivil).^[viide?]

Teoseid

• Peetrilinnas ajaloo suurpäivil: Veebruar-märts 1917: [Päevaraamatulised ülestähendused]. Tartu: Noor-Eesti, 1917
• Eesti poliitiliste erakondade programmid (toimetaja). Tartu: Eesti Üliõpilaste Poliitilist Kihutustööd Korraldav Toimekond, 1917
• Rahvusautonoomia. Tartu: Eesti Üliõpilaste Poliitilist Kihutustööd Korraldav Toimekond, 1917
• Sotsialistide-Revolutsionääride Partei agraarprogramm ja maaolud Eestis. Tallinn: E.S.-R.P. Kirjastuse Osaühisus "Töö ja Võitlus", 1917
• Vene ja Eesti poliitiliste erakondade programmid. Tartu: Eesti Üliõpilaste Poliitilist Kihutustööd Korraldav Toimekond, 1917
• Oinaad: siseminister Oinasest, kommunist Kingissepast, sots.-revolutsionäär Kärnerist ja Eesti sotsiaaldemokraatiast. Tallinn: Vasar, 1919
• Linn ja küla Eestis. Tartu: Noor-Eesti, 1920
• Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina. Tartu: Odamees, 1921
• Vene-Liivi sõda : (1558–1561). Tartu: Loodus, 1924 (magistritööna 1923)
• Eesti ajaloo lugemik. I, valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt 1561. aastani (koostaja). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1924
• Eesti ajaloo lugemik. II, Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt 1561.–1721. a. (koostaja). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926
• Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. I, Eesti rahvusliku ärkamiseni. Tartu: Loodus, 1927
• Pühajärve sõda : 1841. a. Tartu: Loodus, 1928
• Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. II. Tartu: Loodus, 1928
• Eesti ajaloo lugemik. III, Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil (koostaja). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929
• Eesti Vabariigi Tartu Ülikool : 1919–1929. Toimetaja, koos Peeter Treibergiga. Tartu: 1929
• Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Mit einem Referat die Bauernbewegung in Südestland in den 40-er Jahren des XIX Jahrhunderts. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1930
• Carl Robert Jakobson võitlejana: äärjooni. Tartu 1932
• Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Toimetaja. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932
• Eesti: ajalugu. Tartu, 1932. Äratrükk Eesti Entsüklopeediast, koos Ants Piibuga.
• Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt: palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. Tartu 1934
• Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Peatoimetaja ja autor. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935 (teine trükk 1936)
• Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Toimetaja ja autor. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937
• Eesti ja Läti rahvusliku ärkamisliikumise kokkupuuteist. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938
• Jaan Tõnisson töös ja võitluses : koguteos tema seitsmekümnenda sünnipäeva puhul. Toimetaja ja autor. Tartu: Koguteose "Jaan Tõnisson" komitee, 1938
• Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad. Toimetaja. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1939
• Eesti Aleksandrikool. Tartu: Noor-Eesti, 1939
• Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. Toimetaja koos Peeter Tarveli ja Jaan Olvetiga. Tallinn, Tartu: Loodus, 1940 (uustrükk 2002).
• Eesti ajalugu. III, Rootsi ja Poola aeg. Toimetaja, koos Otto Liiviga. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940
• Jüriöö ülestõusu ajaloolised käsud tänapäevale. Moskva: ENSV Riiklik Kirjastus, 1943
• Eesti ajalugu saksa fašismi vastu. Moskva 1943
• Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel : 60–80-ndad aastad: lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
• Sajand lõppes, teine algas : mälestusi lapse- ja koolipõlvest. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
• Koos oma rahva ajalooga Suures Isamaasõjas. Tallinn: Eesti Raamat, 1971
• Ajaratta uutes ringides: mälestusi, 1907–1917. Tallinn: Eesti Raamat, 1979
• Eesti küsimus. Koostajad Hando Runnel ja Toomas Karjahärm. // Eesti mõttelugu 62. Tartu: Ilmamaa, 2005
  • Eero Medijainen. "Hans Kruusi küsimus" (raamatu "Eesti küsimus" arvustus). Sirp, 26. august 2005, lk 5
  • Aarne Ruben. "Hans Kruus ilma küla ja linnata" (raamatu "Eesti küsimus" arvustus). Postimees, 23. september 2005, lk 20
  • Teet Veispak. "Ajaloolane Hans Kruus, tõepoolest kodanlik natsionalist" (raamatu "Eesti küsimus" arvustus). Eesti Päevaleht: Arkaadia, 11. november 2005, lk 14
  • Peeter Järvelaid. Üks mõtteväärne mees. Eesti Elu, 2. detsember 2005

Temale pühendatud teoseid

• Ajaloo järskudel radadel : [H. Kruusi 75 aasta juubelile pühendatud artiklite kogumik]. Tallinn: Eesti Raamat, 1966
• Studia Historica in honorem Hans Kruus. Tallinn: ENSV Teaduste Akadeemia, 1971

Isiklikku

Tema esimene abikaasa oli Linda Bachmann (neiupõlvenimega Paap) ja teine abikaasa oli Vanda Külvik-Kümmel (sündinud Reiman).

Viited

Kirjandus

• Lembi Kadakas. Hans Kruus. Biobibliograafia : diplomitöö. Tallinn 1966
• Sahkerdaja Eesti ajalooga. Võitleja nr 11, november 1966. Lk 3
• Studia Historica in honorem Hans Kruus, Tallinn, Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1971
• Arnold Tonska. Hans Kruusi kaksikosa eesti ajaloos. Võitleja nr 3–4, märts–aprill 1973
• Allan Liim. "Hans Kruus". // Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostaja Sulev Vahtre. Tallinn: Olion 1997. Lk 202–203
• Jüri Kivimäe. Rektor Hans Kruus. Tallinn: Aasta Raamat, 2017
• Linda Kaljundi. Minevikus toimunut ei ole võimalik muuta, muutuvad üksnes meie hoiakud. Jüri Kivimäe intervjuu, Sirp, 8. detsember 2017
• Marek Tamm. "Vikerkaar loeb. Mõistatuslik Hans Kruus". Postimees, 2. veebruar 2018
• Hans Kruusist Vikerraadio saates "Eesti Lugu" . 2011

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hans Kruus

• Hans Kruus Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• haud Tartu Maarja kalmistul